Lugejakiri: mina olengi näide õnnetust lapsest, kes tasub oma joodikust rongaisa hooldekodu arved. Nutan ja maksan

30ndates tallinlanna kirjutab, et talle läks väga korda sel nädalal EPLis ilmunud artikkel "Pisarad ja kohtutee ehk Kui lapse hüljanud vanur vajab hooldust", kuna ta ise on õnnetus olukorras, kus peab tasuma hooldekoduarved mehe eest, keda tal isegi raske isaks nimetada.

Üks mu esimesi mälestusi isast on see, kui ta vaatas telekast jalgpalli ja vihastas oma lemmikmeeskonna kaotuse peale niivõrd, et elas oma viha välja sellega, et lõi mu ema vastu vahtimist. See vaatepilt on mu mällu sööbinud. Ja ema nutune nägu. Üks "eredamaid" hetki aga oli see, kui lõpetasin keskkooli ja ta tuli sinna kohale - täis kui tinavile ja käes üks närtsinud roos. Ta haises ega saanud täpselt arugi, kus on. Direktori kõne ajal karjus veel vahele ka. Mul oli nii piinlik.

Meiega koos ta sel ajal enam ei elanudki. Ta lahkus, kui olin just seitsmeseks saanud. Ma ei olnud siis isegi kurb, sest me polnud kunagi lähedased. Ma ei mäleta päevagi, mil ta poleks purjus olnud. Nagu joodikust Nipernaadi - vahel ta lihtsalt kadus, me ei näinud teda päevi või isegi nädalaid.

Kui ta lõplikult ära läks, siis ei maksnud ta emale mu ülalpidamiseks sentigi. Ema on kange Saare naine, tema eneseuhkus ei lubanud tal ka paluda või kohtusse minna. Ega isal eriti raha olnudki, tegi juhutöid. Edaspidi nägin teda üliharva, vahel purjuspäi koitis tal nosalgiahoog ja tuli ukse taha klobima, et tahaks meid ikka näha. Nagu eespool viitasin, ka mu koolilõpetamisel oli kohal. Ta hiljem isegi ei vabandanud, et seal nõmedalt käitus. Muidugi, võib-olla ei mäletagi ta sellest suurt midagi.

Pärast seda ei suhelnud me praktiliselt üldse. Ma olen praeguseks abielus, laps, vahva töökoht. Ma polnud oma mehele isast eriti rääkinudki, mulle sobis, et see oli tume laik minevikust. Just nimelt - oli! Nüüd on õudusunenägu tagasi. Oma äärmiselt "tervislike" eluviisidega on seis praeguseks nii, et ta omadega täiesti läbi ega suutnud enda eest enam ise hoolitseda, tuli ta hooldekodusse panna ja muidugi selgus, et omavalitsus tema kulusid ei kata, maksku aga mina. Ta on pensioniealine, aga pension katab vaid umbes poole kulust, ma pean ligi 400 eurot juurde maksma.

Kui ma seda kuulsin, olin šokis. Käisid igasugu faasid läbi - alguses ei jõudnud see teadmine kohale, siis oli ahastus, viha, piinlikustunne. Lõpuks tuli leppimine. Olen oma abikaasale nii tänulik, et ta jäi selles olukorras rahulikuks ja lohutas mind, et saame hakkama. Mul ongi nüüd kaelas justkui teine kodulaen - iga kuu tuleb suur summa maksta. Nutan ja maksan.

Jah, Päevalehe loos oli juttu kohtuasjadest ning minagi kaalusin seda, kuid siiski loobusin. Esiteks ma olen seda kõike nii hingeliselt läbi elanud, ma pole päris kindel, kuidas üldse pika kohtusaagaga hakkama saaksin. Võib-olla jookseksin omadega täiesti kokku. Mul juba vahepeal oli veidi terviseprobleeme ja arst ütles, et asja juur on selles, et olen stressis. Teiseks - ma ei usu, et võidaksin. Ka loos oli juttu ühest inimesest, kes jäi kohtus kaotajaks, kuna mingi aja oli vanem talle raha andnud jne. Ka minu isa elas seitse aastat sama katuse all. Maksis temagi mingid arved. Juriidikas ei huvita kedagi minu väited, et ta oli alkohoolik ja vägivaldne. Ajad olid teised, ema ei teavitanud vägivallast politseidki, arvas, et sest pole tolku. Ehk sellest pole ametlikult mingit jälge. Kardan, et jääksin kaotajaks.

Mind ei lohuta sugugi see, et minusuguseid Eestis palju. Äärmiselt kurb, et see nõnda on. Raha on üks asi, tuleb ja läheb. Kõige valusam on, et saan karistada selle eest, et isa oli mölakas. Õiglust kui sellist paistab, et polegi olemas. Loodan, et äkki kunagi midagi muutub - kas või seegi, et seadus tehtaks nii, et lähedased ei pea hooldekodule peale maksma, rahalise poole eest vastutaks riik. Unistada ju võib...