Lugejakiri: minu uusaastalubadus on lihtne. Ma ei jaksa enam vihakõne ja kirumist kuulata, kolin Eestist minema

 (474)
Lugejakiri: minu uusaastalubadus on lihtne. Ma ei jaksa enam vihakõne ja kirumist kuulata, kolin Eestist minema
Foto: Eero Vabamägi

22-aastane Reelika kirjutas Naistekale, et uusaastalubadusi on erinevaid, kuid tema oma on kindel: kolida välismaale.

Tõstsime eile õhtul sõpradega šampuseklaasid, et 2018. aasta ära saata. Ütlesin siis esimest korda kindlameelselt ka sõpradele välja, et peagi olen siit läinud.

Ei, mul pole veel kuskile lennupileteid ostetud või vajalike dokumentidega tegeletud, aga ma usun, et küll ka need asjad korda ajan. Raha on veidi kõrvale pandud, ma ei pea minema vanemate käest paluma. Veel aastakese eest mõtlesin, et Austraalia on nii klišeelik sihtkoht, et sinna ma ei kibele. Nüüd olen meelt muutunud. Mitmed sõbrad on käinud või käimas ja kiidavad sealset elustiili ja kliimat.

Nii ongi esialgne plaan, et lähen just sinna. Üks hea sõbranna tuleb kaasa. Otsustavaks on sihtkoha puhul saanud seegi, et tuttavaid on seal ees. Farmitöö mind ei murra, olen kasvanud üles linnast eemal ja näpud tegin mullaseks juba päris pisikesena. Vaatab, kauaks Austraaliasse jään ning kas ja kuhu edasi. Kui mõtlen kas või oma klassikaaslaste peale, siis paljud neist on maailma peal laiali. Üks sõbranna elab Hispaanias - läks esiti talveks, aga siis jäi kauemaks, ta sugulastel on seal maja. Mitu koolivenda on kolinud Soome, üks ka Rootsi. Ühe klassivenna vanaisa oli lätlane. Ehk oli see just tõmbejõuks, miks noormees läks Riiga ülikooliharidust omandama. Sel kevadel ta lõpetab ja vist jääbki sinna elama, keele on aastatega suhu saanud. Üks sõbranna aga seikleb üldse Lõuna-Ameerikas juba pikemat aega.

Seotud lood:

Kõrvalt võiks öelda, et ju on see noorte soov reisida, avastada. Enda näitel aga pean ausalt tunnistama, et veidi ka see, et ma tahan ära. Lihtsalt ära! Sõbrad, kes Austraalias, on rääkinud, kui vabalt inimesed seal elavad. Ei tekitata endale kunstlikke probleeme, vaid nauditakse seda, mis on. Ja hinnatakse lähedasi.

Eestis on kuidagi pilkane pimedus sel rindel. Kui üks tuttav sakslane siin käis mõni aeg tagasi, siis ta sai paraja šoki, et inimesed teda tänaval kurjade pilkudega vaatavad. Nimelt on ta mustanahaline ehk ta tõmbas tänaval pilke sellega. Ma ei kujuta seda ette, ma kuulsin isegi mõnikord inimesi sosistamas. Issand, on ju aasta 2018, kaua võib!

Mind jätab poliitika täiesti külmaks, aga seda tuleb ju paratamatult uksest ja aknast. Mul on mitmed sõbrad homod. Sellest pole mingit teemat, meievanuseid see ei häiri. Iga inimene on inimene ja loeb iseloom. Ja siis kuulen, kuidas mingid enda meelest väga rahvusmeelsed inimesed seda kritiseerivad. Elaksime kui pimedal keskajal. Nagu ütlesin, ma poliitteemasid väga ei jälgi, aga suu jääb ikka lahti, kui on näiteks uudised, et Tarandile meeleavaldusel kere peale anti. Mis riigis me elame?

Ja ka muidu negatiivsus. Käisin hiljuti vanaema sünnipäeval. Juubel ehk suur, suur pidu. Palju hilises keskeas või veel vanemaid inimei kohal. Õhtu võib lühidalt kokku võtta nii: Eestis on kõik halvasti. Näiteks pühendati pea pool tundi sellele, et rääkida pikkadest ravijärjekordadest ning süüdistada selles nii poliitikuid kui haigekassat. Kusjuures, mida omavahel ei tehtud: ei küsitud tuttavatelt, et kuidas siis endal tervisega lood? Ei, peamine oli kiruda.

Just selline üldine negatiivsus teeb kurvaks ja panebki soovima end teostada mõnes teises kohas, kus ma ei pea tundma end kuidagi imelikuna selle pärast, et ma kogu aeg ei kurda.