Olen Facebookis tähele pannud, et ka Vabariigi aastapäeva aegu ja seoses valimistega kulutavad inimesed palju aega, et kurta, mis on riigis valesti, mis kõik on enda elude puhul halvasti. Mind paneb see imestama, pigem hinnakem seda, mis on.

Ma nii ootan homset, kuna vanaemal sünnipäev. Teeme ikka vanakooli süldipeo - suur laud, kõned, toostid. 75 on eriline number. Ja ma olen talle nii tänulik. Palju on juttu eri peremudelitest. Et tüüpilise ema-isa asemel ikka näiteks samasoolised, kes kasvatavad lapsi. Või muidugi kõige tüüpilisem ehk üksikvanemad, enamasti naised.

Ent tegelikult ei teata, et päris palju on ka seda, et vanaema kasvatab oma lapselapse üles. Minu puhul oli nõnda, et isa oli üldse selline, kel seadusega probleeme, olen kuulnud, et hiljem oli ka vangis. Just nimelt kuulnud, ma ei ole teda elus kordagi näinud. Teda absoluutselt ei huvitanud, kuidas minul ja mu emal. Ma sündisin siis, kui ema oli väga noor ega teadnud, mis üldse elult tahab. 1990ndate algus, ta oli rohkem selline hingelt mässaja, otsis oma kohta värskes Eesti Vabariigis. Tal jäi keskkool pooleli ja peamine ajaviitevorm oli lihtsalt tuttavatega joomine. Sõpradeks oleks neid ilmselt liig nimetada.

Ta miskipärast arvas, et lapsega saab siis jalad maa peale, leiab oma koha. Aga nagu vanaema on rääkinud, see tegi asja hullemaks. Alles sünnitanud, hakkas taas kohe jooma. Vanaema põhimõtteliselt võttis minu ta käest ära, ütles, et kui saab taas kaineks, suudab end kokku võtta, siis muidugi oleksime taas perekond. Paraku nii ei läinudki. Ühel hetkel sõitis ta, kaks kätt taskus, ka välismaale ja temast ei olnud mitu aastat midagi kuulda. Tundub ehk uskumatu, et kus siis nn emainstinkt, aga nii oli.

Minu jaoks vanaema oli mamma, nii ma teda kutsusin. Ta oli minu jaoks ainuke reaalsus. Olin vist umbes 7-8, kui päris ema üle pika aja välja ilmus (vintis, nagu ikka) ja mul oli raske temaga isegi ühes ruumis olla. Ta oli minu jaoks võõras inimene. Vaatasin vaid oma mamma suunas, tema oli minu kaitsja, minu inimene. Koolis muidugi alguses noriti. Mäletan nõmedaid hetki, kui emadepäevaks pidin kaardi tegema ja siis teised lapsed viskasid nalja, et ilmselt olen ma nii rumal laps, et ema mind ei tahtnudki. Vanaemal ei jäänud muud üle, kui mind kasvatada. Loomulikult võtsin kriitikat hinge. Valetasin isegi vanaemale vahel, st jätsin ütlemata, et koolis näiteks mõni kontsert, kuhu lapsevanemad oodatud. Ma ei tahtnud end avalikult koos temaga näidata. Rumal jutt muidugi suhu tagasi, aga eks lapsed mõtlevad teisiti.

Aeg minu puhul parandas haavad ja teismelisena oli mul juba ükskõik, mis teised arvavad. Ma armastasin oma mammat ja olin uhke, et tema mind kasvatas. Mäletan, et kord oli ka linnavalitsuses suur üritus, kus tunnustati neid vanavanemaid, kes oma lapselapsi kasvatavad. Ma polnud sugugi üksi. Näiteks üks vanaema kasvatas isegi kolme last. Kahjuks olid laste vanemad Estonia katastroofis hukkunud. Ma hakkasin laval nutma ja hoidsin kramplikult vanaema käest kinni. Olin siis juba 15, aga see oli kuidagi nii hingemattev hetk. Ma olin mamma üle nii uhke, just selle üle, et teda tunnustati.

Kahjuks on mu päris ema praeguseks juba surnud, vähk võttis ta kaheksa aasta eest ehk väga noorelt. Mul on kahju, et me ei rääkinud omavahel asju selgeks, aga olen ka mõistnud, et oleks on oleks. Mis heietada, ma olen pigem tänulik selle eest, et mul oli võimalik kasvada armastavas kodus. Aitäh, vanaema, kõige eest.