Lugejakiri: sain Tallinna uhke uusarendusega vastu kõrvu. Kogu naabrite lärm ja jutuvada kostab seintest läbi
Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaks kodu osta. Olen ise sissemakseks kõrvale pannud, vanemad lubasid samuti aidata. Mõtlesin, et ootan ära, mil buum lõppeb, aga nii võib ootama jääda. Kas mull üldse lõhkeb? Hinnatase alaneb?
Vaatasin ringi ja Tallinnas on praegu väga suur valik. Leidsin omale sobiva korteri ühes arenduses, mis päris suur ehk mitmeid maju. Korterid läksid seal väga kiiresti ja asukoht hea (ma täpsemat kohta ei nimeta, pealinn liiga väike, viidaks kohe kokku, kes kõneleb).
Laeni aknad, suur avar rõdu, avatud köök - kõik, mida olin soovinud. Hind oli üldist hinnataset võrreldes mõistlik. Kolisin rõõmsalt sisse talve keskel. Rõõmu kaua polnud, sest sain aru, et on üks suur probleem. Seinad kostavad selgelt läbi. Ma ei tajunud seda muidugi siis, mil kunagi kortereid näidati. Ei tundunud ka loogiline. Paberil kõik ilus, energiasäästlik hoone jms. Ent oletan, et kõik tehti viimase vindi peal, et oleks seadusega kooskõlas, kuid kuskilt ikka säästetud.
Kõll - liftiuksed avanevad ja keegi astub sisse, lift hakkab alla sõitma. Kui olen esikus või selle lähedal, kuulen sedagi. Lift on mu korterile päris lähedal. Ma ei osanud arvata, et see nii suur probleem. Rääkimata muidugi seintest kui sellistest. Naabritel on väike laps. Alguses tundus, et me elamegi ühes rütmis. Laps hakkas öösel nelja paiku nutma ja see lihtsalt ei tahtnud lõppeda. Nii iga öö. Ma võtsin vahepeal isegi unetablette, praegu olen suutnud kuidagi saada süsteemi nii, et ei ärka keset ööd. Laps vist nutab öösiti ka vähem. Irooniliselt öeldes: kasvame koos. Üle koridori elab üks noormees, kes mängib kitarri, ikka seda va kõva - bass. Esikuosas olles kuulen seadagi. Peamine on aga muidugi väikese lapsega perekond. Paistab, et lapse kasvatamine on stressirohke, tihtilugu mees ja naine vaidlevad omavahel õhtuti.
Olen üritanud end tagasi hoida ja viisakas olla. Ma ei kutsuks ju ometi neile politseid ega paluks nii lärmi maha võtta. Selle taustal oli päris valus, et kui tegin soolaleivapeo, siis nad tulid minu ukse taha ähvardama, et kutsuvad politsei. Mul oli külas viis sõbrannat, üks noormees. Me ei pannud muusikat põhja ega midagi, aga eks jutustamist oli kuulda. Ma palusin naabritelt vabandust ja pisut lisaaega. Lõpuks oligi nii, et täpselt kell 23 sõbrad lahkusid. Ma olen 20ndates, tahaks ikka sõpradega suhelda, istumisi teha - nüüd on olukord nii, et kodus on see praktiliselt välistatud.
Kahju on kogu sest situatsioonist, eks ma üritan kuidagi harjuda. Olen ka eri foorumitest lugenud ning tuttavate käest kuulnud, et kahjuks see pole midagi erakordset. Kakumäel elav sõbranna sõnas kibedalt, et igatseb Mustamäe paneelmaja, kus oma kutiga enne korterit üüris. Palju rahulikum oli seal.
Lugejad, kas olete ka selle probleemiga kokku puutunud, et naabrite tegemised pidevalt ka sinu koju kuulda on?
