Lugejakiri: vanaema eelistaks pigem surra, mitte minna hirmkallisse hooldekodusse, kus elaks sugulaste kulul

 (220)
Lugejakiri: vanaema eelistaks pigem surra, mitte minna hirmkallisse hooldekodusse, kus elaks sugulaste kulul
Pilt on antud loole illustreeriv.Foto: Sven Arbet

Kuidas te reageeriks, kui vanaema vaatab teile sügavalt silma ja ütleb, et tahaks pigem surra, ta ei taha olla teistele koormaks.

Just sellises olukorras ma hiljuti olin. Olen memme jaoks ainuke lapselaps ja minu jaoks on ta alati olnud tugev kalju. Lapsepõlvest mäletan, et vanematel oli kogu aeg palju tööd teha, suved ja koolivaheajad möödusid vanaema juures Pärnus. Ta viis mind teatrisse, pikkadele jalutuskäikudele ja kui tivoli oli linnas, siis muidugi ka sinna. Kokkuvõttes vaid soojad mälestused.

Ma ei mõelnud kunagi selle peale, et ühel päeval on ta liiga vana ja abitu, et ise hakkama saada. Paraku on see reaalsus nüüd käes. Ta on 82 ja tegelikult selle vanuse kohta väga tragi. See tähendab - oli tragi. Kahjuks kimbutasid terviseprobleemid ja mõni aeg tagasi ta kukkus kodus. Õnneks emal on kombeks talle iga päev helistada ja nii ka siis. Kui ta vastu ei võtnud, helistas ema kohe kiirabisse. Kuna lähedased kõik teistes linnades, tuli päästjatel lukk maha murda, et temani jõuda. Ta lamas keset elutuba. Õnneks suutsid meedikud teda aidata. Ta viidi haiglasse taastuma. Nüüd on ta olnud mõnda aega mu vanemate juures. Aga see on ajutine lahendus. Vanemad otsivad juba kohta hooldekodus. Nad on resoluutselt öelnud, et enda juurde nad teda ei jäta - pole töö kõrvalt aega ning ka vaimselt ei suuda sellist kohustust võtta. Mina olen alles 26, õpin veel ülikoolis ja selle kõrvalt töötan ühes kohvikus. Mina hetkel ka kindlasti ei saaks teda enda juurde võtta.

Saan aru, et hooldekodu maksab umbes 700 eurot kuus või rohkemgi, pension on memmel vaid 400 euro kanti. Vanemate jaoks pole see summa probleem, saavad vahe kinni maksta. Küll aga on probleem vanaemale endale. Tal on nii häbi, et ta peaks oma lapse, st minu ema kulul elama. Kõrvalt võib ju mõelda, mis seal vahet, aga selle nimi on väärikus. Memm töötas aastakümneid õpetajana ja oli oma tegemiste üle uhke. Ta sai alati ise hakkama, ka siis, kui vanaisa üpris noorelt vähki suri. Nüüd väärikas eas peab ta aga elama teiste kulul. Ta tunneb, et on riigi silmis mitte keegi. Igasugu jutud erakorralisest pensionitõusust ongi juttudeks jäänud.

Hiljuti tunnistas vanaema mulle otse, et ta tahaks pigem surra, et võinuks tol päeval, mil ta kukkus, ikkagi lahkuda. Sain vaid lohutada, et kõik pole läbi, me leiame talle viisaka ja sõbraliku personaliga koha. Kardan, et paraku see on vaid nõrk lohutus.