Lugejakiri: vastuseks Sveta Grigorjevale. Sorry, aga ka lihttöölise laps saab Eestis läbi lüüa

 (103)
Lugejakiri: vastuseks Sveta Grigorjevale. <em>Sorry</em>, aga ka lihttöölise laps saab Eestis läbi lüüa
Foto: Kiur Kaasik

Kummastav mõelda, et aastal 2020 jääb taasiseseisvuspäevast enim meelde hoopis ühe luuletaja kõne, mis paljudele valukohtadele vajutas. Kohati ka minu meelest õigustamatult.

"Ainuõige asi, nii ongi," kostab üks, teine viitab: "Olen ka ise nõnda mõelnud, super, et keegi välja ütles." Taolisi reaktsioone võis Sveta Grigorjeva kõne järel sotsiaalmeedias näha ohtralt. Sõnavõtt tundus nii sügav, et kõik rääkisid kaasa. Tekkis ka olukord - kui ei toeta, siis järelikult oled EKRE masti inimene.

Mina ei ole EKRE valija. Mind hirmutab mõte sellest, kuidas teatud vähemusi diskrimineeritakse ja sallimatust õigustatakse. Tunnistan siiski, et antud kõne mulle ei meeldinud. Küsimus pole selles, kas oli kohane taolisele üritusele või mitte. Diskussioonid läksid kohati nn "kleiti kandev Pärnits" tasemele ehk ei räägitud sisust. Võib-olla mõnele peenes peres kasvanud pintsaklipslasele tundus kõne silmiavav ja meeliülendav, aga asjaosalistele?

"Mart Helme – minu kahjuks, teie rõõmuks peab tunnistama, et teil pole mingit põhjust muretsemiseks – Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta."

Olen terve elu vihanud neid võrdlusi. Olen 32-aastane naisterahvas, sündinud Svetaga samas ajaruumis, vanusevahe circa kuu. Jah, mul pole nimeks Vera, aga see polegi põhiküsimus. Mind kasvatas ema üksi, isa meid rahaliselt ei toetanud. Ju kulus kõik pigem pudelitega sõbrustamise peale. Ema töötas müüjana. Kõige hullemad ajad olid talved, sest küttekulud suured. Mõned asjad jäävad alateadlikult sisse. Ma pesen siiani pesu tihtilugu öösiti, sest siis on elekter odavam.

Seotud lood:

Mul on piinlik tunnistada, aga lapsepõlves põdesin nn vaesust. Mul oli vimm nende suhtes, kel enam. Aga tea, ehk innustabki see rohkem pingutama. Täiskasvanueas on kõik inimeses endas kinni. Kõrgharidus on meil tasuta ja kui sa just lumehelbeke pole, suudad selle kõrvalt ka tööl käia. 32-aastasena olen rahul, kuhu olen praeguseks jõudnud. Teen tööd, mida armastan ning mul on piisavalt raha, et teostada oma unistusi. Mis kõige olulisem - näen sihte ka tulevikuks. Mul on tutvusringkonnas ka eestivenelasi, kes keerulistest oludest pärit, ent end üles töötanud. Stamplikult öeldes: igaühest ei peagi raketiteadlast saama, aga peamine, et ise õnnelik.

Sveta öeldu, aga tegi haiget. Pani minutaolised ka teatud rolli, kus sa peaks tundma end alaväärsemana. Haiget tegi ka see, kuidas poliitikud hakkasid sõnavõttu ära kasutama. Irooniliselt muigama pani Jüri Ratase öeldu. Tema tausta teades on see ebapädev. "Saan enda näitel kinnitada, et Eesti on riik, kus autopesijast võib saada peaminister. Meil kõigil, selgelt ja üheselt ka poliitikutel, tuleb pingutada, et meie ühiskonnas oleksid võrdsed võimalused igal Eestimaa inimesel."

Lapsepõlves ei ole kõigil võrdseid võimalusi, ent hiljem on võimalik end üles töötada. Seda ei saa mõista täiel määral õukonnakõlbulikus peres üles kasvanud Ratas. Hullem aga on veel, kui asjaosalised ise olukorda ära kasutavad ehk end upitavad tausta osas. Kõlab väga väära soovitusena noortele: kui elus põrud, süüdista oma vanemaid ja taustsüsteemi.

Taoline suhtumine elus edasi ei vii.