Pakun, et ilmselt on palju neid, kes juba mu esimest lauset lugedes pead raputasid ja mõtlesid, et küll ma olen naiivne. Aga vähemasti rahaasjades ma arvan, et iga inimene peabki mõtlema oma mätta otsast ja see on minu mätas.

Olen sündinud 1983. aasta kevadel. Ehk just piiri peal, kelle puhul teine sammas kohustuslik. Mäletan, kuidas pool aastat varem sündinud sõber aasis, et erinevalt temast olen ma sunnimaine. Põhimõtteliselt nii ongi.

Ülikool kõrvale jätta, olen ikka kogu aeg täiskohaga tööl käinud. Palk Eesti keskmise kanti, vahepeal veidi rohkem. Kogu nende pikkade aastatega on mul kogunenud 16 000 eurot. Kui nii peale vaadata, siis ehk tundub - pole ju paha. Aga. Olen ju kogunud 2000ndate algusest peale.

Kas mäletate, mis olid toona palgad ja palju maksis poes pakk piima? Või, mis piima, räägime suurematest suurusjärkudest - palju kulus igakuiselt näiteks küttekuludeks või palju maksis bensiin... Ma ausalt öeldes väga ei teagi, ega vist soovikski neid numbreid näha, oleks kainestav reaalsus.

See meenus aga küll, kui kroon vahetus euro vastu. Toona heitsin pilgu pensionivarale ja ohkasin, et summa väärtus sulab kui oktoobrikuine esimene lumi. Ka antud 16 000 eurot. Mis on selle väärtus enam kui 30 aasta pärast, mil pensionile lähen? Pehmelt öeldes kehv.

Ma pole praeguse valitsuse fänn ja on palju valesid otsuseid (alustades kas või kaadrivalikus ministrite osas), aga mõte pensionisüsteem lammutada mulle isiklikult meeldib. Ma kavatsen selle raha välja võtta - osa läheb selle alla, et veidi vanavanematelt päranduseks saadud korterit remontida (et see siis maha müüa) ja ütlen ausalt - umbes 5000 eurot kasutangi selleks, et lihtsalt elada. Reisida, nipet-näpet osta. Kasutades lihtsat väljendit: jah, laristangi maha, kulutan ära!

Minu oma raha, oma voli. Kogu selle asja juures on muidugi ka seda oluline märkida, et ma ei ela nö piiri peal - palgapäevast palgapäevani ja vahepeal pole võidki osta, mis leivale määrida. Mul on oma väikesed säästud ja vanavanemate korteri müügist saan peagi ka rahasüsti. Nende asjade puhul on hea see, et ma ise vastutan oma õnnestumiste ja vigade eest ning olen sõltumatu.

Kogu sambasüsteemi puhul häiribki mind enim just nn kohustuslikkus ja sõltuvus fondihalduritest. Jah, olen minagi fondide vahel pendeldanud, aga olgem ausad - ega neil ülisuurt vahet polegi. Valisin ise progressiivsete vahel ja ka seal tegelikult tootlikkus pole väikeste summade puhul nii ülimärgatav.

Just vabanemise tunne ongi ka üks põhjus, miks tahan osa sellest rahast (mida pole ju eriti palju, osa läheb veel tulumaksuna riigi kaukasse) kulutada lihtsalt enda jaoks. Reisida. Jääb mingigi positivne mälestus oma pikaajalisest suhtest teise sambaga.

Lugejad, kas teie plaanite teise samba raha välja võtta või jätkate kogumist?