“Mul on sõbranna, kes kontrollib korterist väljudes vähemalt 40-50 korda, kas uks ikka on lukus. Keerab ukse lukku ja siis seisab trepikojas ja sikutab seda ust. Lõgistab linki ja sikutab. Kui naaber tuleb ka trepikotta, siis isegi ei vasta terele, muudkui sikutab ja lõgistab. Ta lihtsalt ei kuule selles seisundis midagi. Muidu täiesti normaalne neiu, pole muudes asjades temal samasugust asja märganud.” -velli

“Mul on mitu korda olnud nii, et panen ukse korteri ukse lukku ning kui trepikoju välisukse juurde jõuan, mõtlen, kas panin ikka toa ukse lukku ning jooksen üles kontrollima. Muidugi on see lukus. Mõnikord nii mitu korda järjest, jõuan alla ja läheb jälle meelest.” -KKK

“Hommikuti tööle minnes, torman päris tihti saabastes veel toas ringi, et vaadata kas gaas väljas pliidil. Võiks varem selle peale tulla, aga ei, saapad jalga ja siis alles.” -K.

“Minu paranoiaks on see, et õhtuti mul peavad kardinad ees olema , sest ma mõtlen koguaeg, et keegi jälgib seda mida ma toas teen. Kui ma üksi pimedas kõnnin siis vahin ka ümber ringi sest kardan , et keegi jälitab.” -hu

“Mul selline koomiline paranoia, et kui ma olen nt bussis või kuskil sellises kohas, kus ma tean, et lähemal ajal wc-sse minna pole võimalik, siis mul just peab pissihäda tulema ja siis ma nihelen ja tunnen ebamugavust ja kui häda väga kangeks juba läheb, siis tekib hirm, et lasen ennast avalikus kohas täis, aga wc-sse jõudes, selgub, et polnudki nii suur häda. Ma pean vist kellegi poole pöörduma sellega.” -parakas

“Mul on Tallinna korteris (elan ise Pärnus) suur lükandustega kapp, mis on üle terve seina. Kapp on nii suur, et seal võib sees jalutada (panipaik kõigele, kuna kelder puudub). Iga kord kui Tallinnas käin/ööbin, kontrollin värisedes kapi sisse (et äkki on vahetult enne minu saabumist vargad tulnud ning nüüd peidavad end kapis). -kiiks

Kõik muud kapid ja diivanid peavad mul seisma piisavalt kõrgetel jalgadel, et nende alla toas seistes vabalt näha võiks — siis ei teki tolmu, siis ei peida end seal prussakad ning hiired-rotid (mitte, et mul eelnevatega varem probleemi oleks olnud). -kiiks

“Kui hakkan poodi minema ja tean, et maksan sularahas, loen kodus raha kaks korda üle, kui palju mul on. Teel poodi loen vähemalt viis korda üle ja poeletini minnes loen vähemalt kaks korda üle. Järjekorras olles loen uuesti raha üle. Kardan, et äkki lugesin viimasel korral valesti. Võib-olla on nüüd mõni sent puudu.” -Kristel