"Ma ei tundnud oma tütart enam äragi. Justkui paneks elukaaslane talle mingeid mõtteid pähe." Vägivalda tunnistanute pihtimused


"Ma ei tundnud oma tütart enam äragi. Justkui paneks elukaaslane talle mingeid mõtteid pähe." Vägivalda tunnistanute pihtimused
Foto: Shutterstock

Peagi lõppeva eriolukorra ajal isolatsioonis viibides oli olulisem kui kunagi varem pöörata tähelepanu ka end ümbritsevate inimeste muredele. Tunda huvi, kuidas läheb sinu lähedastel, naabritel, kolleegidel ja sõpradel ning märgates vägivallamärke, sellest ka teada anda.

Inimene kahtlustas, et tema suguvõsas väärkohtleb keegi lapsi. Kaua aega ei tihanud ta sellest rääkida, kuid viimaks tegi seda siiski. Selgus, et ta polnud ainuke.

Ohvriabisse pöördus inimene, kes kahtlustas, et tema suguvõsas väärkohtleb keegi meesterahvas lapsi seksuaalselt. Pöörduja oli seoses kahtlusega oma arvutisse üles märkinud kuupäevi ja seiku toimunust.

Ohvriabikeskuses rääkis ta oma loo, kuid politseisse ei olnud ta mitte mingil juhul nõus pöörduma, kuna kartis, et äkki pole ta kahtlustel alust ning saab süüdistuse laimamise osas. Ka arvutifaili ei olnud ta nõus näitama ja isegi mitte anonüümselt politseisse saatma.

Oma murest otsustas ta siiski rääkida ohvriabikeskusele, kus arutati teema üksipulgi lahti ning räägiti, et mis siis järgneks, kui ta oma teabe siiski edastaks. Lepiti kokku, et ta võtab paar päeva mõtlemiseks ja kohtutakse uuesti.

Järgmisel kohtumisel oli ta nõus oma failid edastama politseiuurijale. Pealegi selgus, et laimamissüüdistuse kartus oli asjatu, sest politsei oli sama juhtumi kohta saanud signaale ka mujalt ja menetlus oli juba algatatud.

Seotud lood:

Anneli*, kes päästis oma tütre vägivallatseja käest

“Ma ei olnud oma täiskasvanud tütart juba neli kuud näinud. Minu ega isa kõnedele ta ei vastanud. Enne kui ta oma elukaaslasega kohtus, olid meil head suhted, siis aga polnud tal meie jaoks enam aega ja ühtäkki olime tema jaoks muutunud halvaks — ta süüdistas meid kõiges. Ma ei tundnud oma tütart enam äragi. Tema käitumine ja jutt olid juba enne seda muutunud veidraks, tundus justkui paneks elukaaslane talle mingeid mõtteid pähe.

Ühel päeval kuulsin tema töökaaslastelt, et Annika on nagu surmavari ega tule oma tööga, mida ta varem nii armastas, enam toime. Seda kuuldes, otsustasin ühendust võtta politseiga — miski ütles mulle, et ta vajab abi, kuid meiega ta ju suhelda ei tahtnud.

Kui politsei nende ühises elukohas käis, siis leidsid nad eest paistes näoga Annika. Tütar ütles, et ta on haige, aga muidu on temaga kõik hästi. Tagant järele mõtlen, et kuna mees oli kodus, siis ei saanud ta ju rääkida, sest kartis teda nii väga.

Politsei aga ei jätnud seda niisama, vaid asus tegutsema ja mees võeti kinni. Kogu see lugu oli nii kole, et raske on selle peale mõeldagi.

Tean vaid seda, et politsei teavitamine oli ainuõige samm, vastasel juhul oleksime oma tütre selle jõhkra mehe pärast kaotanud.

Nii mina kui mu tütar saime palju tuge ohvriabilt. Tütar käib ka psühholoogi juures ning tänaseks päevaks on ta oma eluga edasi liikunud ja jälle iseseisvaks muutunud, just nagu varem. Ka meie suhted on paranenud.”

Karini* varjatud vägivaldsele suhtele tegi lõpu tema sõbranna

Tiiu* (35) ja Karin* (37) olid koos töötanud ligi viis aastat. Naised said sageli kokku ka töövälisel ajal, käisid jooksmas, vahel ka kinos, teatris ja kohvikus. Tiiule meeldis Karini rõõmus meel, hea huumorisoon ja eriti oskus ka kõige täbaramast olukorrast väljapääs leida.

Mõlemad naised olid abielus ja teismeliste laste emad, mistõttu räägiti vahel ka pereasjadest. Tiiule oli jäänud Karini perekonnast väga hea mulje.

Viimasel päeval enne puhkusele minekut oli Karin elevil ja jagas Tiiuga oma pere puhkuseplaane. Tiiu tunnistas, et tundis isegi veidi kadedust, et sõbranna oskab oma elu nii huvitavalt korraldada.
Karin naasis puhkuselt aga tujutu ja sõnakehvana. Tiiu püüdis ääri-veeri teada saada sõbranna meelemuutuse põhjusi, Karin rehmas käega ja väitis, et ei tunne ennast hästi ja tal on raske uuesti töölainele saada. Sõbrannade vahel polnud suuri saladusi olnud, mistõttu leppis Tiiu Karini vastusega.

Järgmisel päeval oli Karin endiselt kurvameelne ja tõrjuv. Ometi soostus ta Tiiuga õhtul jalutama tulema. Tiiu sõbranna meeleolu kohta enam ei küsinud, vaid tundis huvi Karini puhkuseveetmise vastu. Karin võpatas ja puhkes nutma ning rääkis üksikasjalikult, mis vahepeal juhtunud oli. Karin oli hoolikalt planeeritud perepuhkusega lootnud oma konfliktseks muutunud suhet lappida. Tiiule tuli üllatusena, et Karini suhe polnudki ideaalilähedane nagu talle senini oli tundunud. Karin pani endale süüks, et pühendub ehk liiga palju tööle ja tütrele ning abikaasa ei saa ehk piisavalt tähelepanu, sestap on muutunud rahulolematuks, norivaks ja süüdistavaks.

Nüüd, kus Karin soovis puhkuse just koos perega veeta, nagu varem oli kokku lepitud, leidis mees, et tema „nii nõmeda eidega mõttetult aega surnuks lüüa“ siiski kavatse ja läheb parem kolmeks päevaks sõpradega kalale. Kolmest päevast sai nädal. Kui mees lõpuks koju saabus ja naine selgitust nõudis, järgnes alandamine ja sõim ning laks vastu nägu. Sõnad Karinit enam ei üllatanudki, oli neid viimase aasta jooksul ennegi kuulnud, kuid seda, et mees võiks teda lüüa, naine uskuda ei suutnud. Naine pani endale süüks, et ta ei suutnud ise kannatlikum olla.

Karin tunnistas, et kuigi juhtunust on möödas juba ligi kuu, pole ta sellest söandanud kellelegi rääkida ja keelitas ka Tiiut jätma kuuldu enda teada. Tiiu lubaski, kuid hiljem hakkas kergelt antud lubadus teda häirima. Samas ei soovinud ta sõbranna usaldust kaotada.

Tiiu asus Karinit veenma, et ta pöörduks naiste tugikeskuse poole. Karin vaidles esialgu tuliselt vastu, ta oli harjunud ise teistele abi pakkuma, aga abi küsida ei mahtunud naisele pähe. Tiiu oli aga järjekindel ja sai lõpuks Karinilt loa ise helistada ja esmane teave ära rääkida, edasi rääkis juba Karin.

Nõustamisel tunnistas naine, et ise poleks ta suutnud esimest sammu astuda ja on Tiiule südamest tänulik. Karin oli kasvanud kolmelapselises peres vanima lapsena ning olnud koolis sageli noorema õe ja venna kaitsja, kui keegi kaasõpilastest nendega halvasti käitus. Abiotsija roll oli Karinile võõras.

Neli kuud hiljem oli Karini abielu lahutatud ning ta jäi koos tütrega elama oma korterisse. Mees oli küll vihane, kuid lahutusele vastu ei seisnud. Selgus, et mees oli juba rohkem kui pool aastat tagasi tutvunud teise naisega, kelle juurde ta pärast lahutust elama asus. Mehe kõrvalsuhtest sai Karin teada alles lahutuse käigus.

LOE KA: "Proovisin mõista, kust nutt ja karjumine kostuvad, aga oli selge, et pean hoopis abi kutsuma." Vägivalda tunnistanute pihtimused

Märka ja ära jäta reageerimata!

Tunne huvi, kuidas läheb sinu lähedastel, naabritel, kolleegidel, sõpradel ja märgates vägivallamärke, tee esimene samm inimese aitamiseks. Kui vajad sobiva sekkumisviisi leidmiseks nõu, siis helista ohvriabi kriisitelefonile 116 006. Nii saame koos aidata neid, kes täna meie abi enim vajavad. Vaata lisa SIIT.