Eriti kummaline on aga see, et mees on olnud normiks ja peamiseks uurimisobjektiks ka rohkem naistel esinevate haiguste puhul. Ka on enamus tänapäeva ravimeid katsetatud meeste ja isaste loomade peal. Naistest on saanud katsejänesed siis, kui ravimid juba turule toodud. Samas kirjutatakse naistele kokkuvõttes rohkem ravimeid välja kui meestele.
Tervisevaldkonnas võib rääkida soolisest paradoksist – tavaliselt elavad naised meestest kauem, kuigi on elu jooksul haigemad ja tunnevad ennast haigemana. Ka Eestis on see nii.
Enamasti hindavad eesti naised oma tervist halvemaks kui mehed, kuigi naiste tervislikumad eluviisid ning suremuse näitajad osutavad vastupidistele tendentsidele. Samuti pöörduvad naised tihemini arstide poole, seevastu mehed eelistavad oma tervisemuredega iseseisvalt hakkama saada.
Keskmine eesti mees elab üle kümne aasta vähem kui keskmine eesti naine. Aastal 2001 oli meeste oodatav eluiga 65 ja naistel 76 aastat. Teiste riikidega võrreldes on see vahe märkimisväärselt suur. Saavutustele orienteeritud ja traditsiooniliste soorollidega ühiskond nõuab meestelt edukust ning saavutusi — kasvõi elu hinnaga. Samas tähendab see naistele üksildast vanaduspõlve ja kõrgemat vaesumisriski.
Surmapõhjuste hulgas paistab teravalt silma välispõhjustest (vigastused, mürgistused, enesetapud, tapmised) tingitud surmajuhtumite arv — seda just eriti meeste seas. Mehed surevad ligemale neli korda sagedamini vigastuste ja mürgistuste kätte kui naised. Sama lugu on ka tapmiste ning suitsiididega, näiteks 2002. aastal võttis endalt elu 47 meest 100 000 elaniku kohta, seevastu naiste puhul oli see näitaja üheksa.
Kõige kõrgema suitsiidiriskiga on viljakas tööeas (35–64 aastased) mehed. Naistel tõuseb suitsiidirisk just vanemas eas, üle 65-aastaste hulgas, jäädes meeste omast siiski tunduvalt madalamaks.
Meeste tervisekäitumine on naistega võrreldes halvem: nad toituvad halvemini, tarbivad rohkem alkoholi ja suitsetavad enam. Samuti on liiklusõnnetuste ohvrid suuremalt jaolt mehed, sageli just nooremad mehed.
Jäikade soorollide mõju võib märgata ka mujal, näiteks reproduktiivtervise alal. Selle valdkonna näitajad on viimasel aastakümnel küll mõnevõrra paranenud: abortide sagedus on langenud ja alla 20-aastaste sünnitajate arv on vähenenud.
Samas on Eestis suhteliselt suur kordusabortide arv ning uurimused on näidanud, et üle poolte raseduse katkestanud naistest ei ole kasutanud mingeid rasestumisvastaseid vahendeid. Eelnev viitab asjaolule, et soovimatu rasestumise vältimise kohustus on peamiselt jäänud naistele ning seda peetakse loomulikuks. Selline suhtumine taastoodab aga soolist ebavõrdsust ja soorolle, mille kohaselt kõik reproduktiivtervise ning lastega seonduv on naiste pärusmaa ja mehe/isa kohustus on eelkõige materiaalset laadi.
