Aga ometi kuulen ma tuttavatelt õpetajatelt, et ei möödu päevagi, kui jälle mõni õpilane pole midagi maha unustanud, kaotanud, meelest lasknud. Ilma mobiili- või arvutimällu salvestamata ei seisa noortelgi meeles telefoninumbrid, nimed, aadressid. Ilmselt on meie mälu maht tänapäevase info vastuvõtmiseks liiga väike.

Mälutreener TAURI TALLERMAA kummutab selle üsnagi levinud arvamuse korrapealt, öeldes uskumatu lause:

Meil kõigil, nii noortel kui vanadel, on väga hea ja mahukas mälu.

Mälu ja selle võimalusi on uuritud juba sadu, kui mitte tuhandeid aastaid, müstiliseks on see jäänud tänaseni. Seda, et kõigile on antud hea mälu, teatakse aga kindlasti. Ka minu enda viie aasta kogemus mälutreenerina ütleb, et mälu mahul ei ole piire.

Mäluhäired informatsiooni üleküllusest olulise ja väheolulise väljasõelumisel on tingitud puudulikust keskendumisest ja pealiskaudsusest. Informatsiooni kiire ja pidev pealetulv on mõnekümne aasta taguse ajaga võrreldes kümneid kordi suurem. Kui siis endale öeldakse, et ma pean sellega toime tulema, aga ei tulda, tekibki arvamus, et “minul on lihtsalt vilets mälu”.

Väljaarvatud peatraumasid põdenud sügava mälupuudulikkusega või vastupidi — ajuhäirest põhjustatud erakordsete võimetega inimesed (autistid, savant’id), on meil kõigil ühtmoodi hea ja vastuvõtlik mälu. Mõnede autistide mälu võib aga õiges järjekorras salvestada kümneid tuhandeid suvaliselt antud numbreid või tuhandeid lehekülgi teksti. Samas on nad oma igapäevaelus hälvikud ega suuda näiteks üksinda üle tänava minna või endale poest süüa osta.

Inglast, mälu maailmameistrit Dominic O’Brien’i kirjeldasid õpetajad kui halva keskendumisvõime ja kehva mäluga õpilast. Kui noormees oli kolm kuud oma keskendumisvõimet treeninud, tegi ta uue Guinnessi rekordi: jättis 12 tunniga meelde 54 segatud kaardipakki 2808 õiges järjekorras kaardiga.

Kui ma Dominic´iga kohtusin, valmistus ta just selle rekordi püstitamiseks ja poole kuu pärast selle ka realiseeris. Loen Dominici oma mentoriks, kes kogu selle ala mulle kättesaadavaks tegi. Õppisin tema materjalide põhjal mälu teema enda jaoks selgeks, töötasin välja programmi ja õpetan selle järgi siiani.

Näitlejad õpivad kümnete lehekülgede kaupa teksti pähe. Kuidas nemad?

Tuleks nende endi käest küsida. Kindlasti etendab seal suurt rolli osa “sisse minek”, kehastumine, mis omakorda eeldab muidugi sügavat mõtlemist. Muide, Dominic O’Brian õpetab ühes oma raamatus, kuidas jätta meelde ajaloolisi sündmusi. Tuleks mõttes minna sündmuse sisse, nagu oleksid ise seal kohal: raudrüüs, hobuse seljas, mõõk käes…

Kehastumise kõrval on meeldejätmise peamisi ajutreeninguid kordamine. Ehk nagu õpetajad alati koolilastele ütlevad: kordamine on tarkuse ema.

Kui sõjaveteranid, ise hilistes kaheksakümnendates, meedias üksikasjalikult vestlevad, mida ohvitser 1944. aastal kell pool seitse õhtul Sinimägedes ütles ja mida asjaosaline vastas, siis mõtlen mina alati: poisid, ärge ajage udu…

Asjaolul, miks vanurid mitmekümne aasta taguseid juhtumeid detailselt mäletavad, aga seda, mis lapselaps äsja rääkis, ei mäleta, on mitu põhjust.

Eakad inimesed elavad enamasti minevikus ja kordavad oma mälus ja kindlasti ka vesteldes sageli tollal juhtunut. Teiseks, vananedes inimese mälu ei halvene, küll aga aeglustuvad kõik organismi protsessid. Vanaema ei jõua lihtsalt lapselapse öeldavat tähele panna, sest see ei seostu talle millegagi. Aga ajusse salvestub see, millel tekivad seosed. Kolmandaks, inimesele jäävad kõige võimsamini meelde emotsioonid, omaenda tunded sündmuse ajal või järel.

Kas ristsõnade lahendamisest on keskendumisvõime parandamisele kasu?

Lugesin Endel Tulvingu, maailma ühe tuntuma mälu-uurija, vastust ühe ajakirja samasugusele küsimusele. Ta peab ristsõnade lahendamist oluliseks just mõtlemise aktiivsena hoidmise seisukohalt. Samas on see pisut ühekülgne, sest seal pole vaja välja tuletada ega analüütiliselt mõtelda, tähed on olemas, tuleb lihtsalt katsetada variante või otsida sõnaraamatust.

Aga eakad inimesed, kes ristsõnu lahendavad, on siiski vitaalsemad ja nende mõtlemine ei ole nii väsinud kui teistel, kes seda ei harrasta. Ka laste või lastelastega matemaatikaülesandeid lahendada või võõrkeelseid sõnu pähe õppida on hea mäluharjutus.

Kuidas meelde jätta tutvumisel öeldud inimese nime?

Ikka seoste ja keskendumise abil. Kui ma sain kelleltki Jutalt e-kirja sooviga intervjuuks, mõtlesin kohe, kas ma veel mõnda Jutat tean. Teadsin — mul on sellenimeline naabrinaine. Mida rohkem me nii- või naasuguseid seoseid otsime, seda kiiremini suudame neid edaspidi oma mälust leida.

Kui teile keegi tutvumisel oma nime ütleb, teie aga vaatate, et ta särginööp on kadunud, siis tõenäoliselt küsite varsti häbelikult: vabandage, kuid teie nimi läks mul kõrvust mööda. Muide, ega kellelegi ta nime “kõrvust möödalaskmine” eriti ei meeldi.

Mobiilinumber?

Esimene on kõigil Eestis 5. Järgmised kaks — ütleme 56 — on ehk täditütre majanumber Pärnu maanteel. Siis võibolla järgnevad eksmehe sünniaasta kolm viimast numbrit. Kaks viimast — näiteks 75 — on aga lihtsalt kolmveerand sajast. Meeles!

Võõrkeelsed sõnad?

Üks teismelisest koolipoiss tuupis vanaema juures järgmiseks tunniks venekeelseid sõnu pähe. Kõik olid ilusad ja kergelt nakkavad, peale ühe ja vastiku. Sosredotootšivatsja (keskenduda). Kuidas venkud sihukese värdja küll valmis mõtlesid! — kostis poiss ja viskas vihiku põrandale.

Mõtle sellele eesti keeles, tuli vanaema ideele, ütle, et “sass redusse Tootsi vatsa!” Poisi nägu venis naerule ja siiani, juba 25-aastaselt, kirjutab ta vahetevahel Ameerikast: vanaema, kõige tähtsam elus on sosredotootšivatsja…

Lugesin kusagilt, et mälus sähvatab päeva jooksul üle 500 mõtte.

Tegelikult väidetakse, et ööpäeva jooksul suudame me mõelda lausa 50 000 kuni 60 000 mõttekest. Kusjuures ükski neist ei tule teisega paralleelselt, vaid üksteise järgi. Korraga kahest asjast mõtlemiseks aju loodud ei ole. Mõelgem selle koorma üle!

Vanemad inimesed heietavad kurnavalt oma mõtteis kauneid mälestusi lahkunuist ja kadunud õnnest ega suuda oma eluga kuidagi edasi minna. Selle kohta on öelnud Erich Maria Remarque raamatus “Kolm sõpra”: “Igavese nooruse saladus on unustamine. Vananetakse ainult mälu tõttu, sest unustatakse liiga vähe.”

Tauri Tallermaa lõppsõna:

Igapäevaseks tõhusamaks asjade, tegevuste, numbrite, nimede jms meeldejätmiseks ongi tegelikult vaja ju teha ainult kolme asja — osata õigel ajal keskenduda (mitte tegeleda mitme asjaga korraga!), leida infos mingisugune seos mälus juba olemasolevaga ning seda õigel ajal korrata. Lihtne ju!?

Jätke see meelde ja te avastate õige pea isegi, et teil on tõesti väga hea mälu! Olge aktiivsed, aga ärge kunagi mõelge ega öelge, et mul on halb mälu.