Miks just minu mees nii pagana saamatu peab olema!?

Olen oma mehega abielus olnud ligi viis aastat, aga mul on tunne, et ma kahetsen oma valikut iga päevaga üha enam. Ma tunnistan, et tormasime abiellu liiga ruttu, kuid jäin lapseootele ja abieluväliselt lapse saamine oli meie mõlema jaoks välistatud. Loomulikult ma armastasin siis teda ja mingi osa minu südamest armastab teda ka praegu, aga mul on iga päev aga üha suurem tunne, et ma ei abiellunud mitte mehe, vaid täieliku mökuga, kes ei oska isegi lambipirni vahetada.

Ostsime möödunud aastal uue korteri, kus teadsime, et tuleb hakata kõvasti remonti tegema, aga hind oli soodne ja kui ma küsisin mehelt, kas ta jagab ka remondist midagi, ütles ta, et ma ei alahindaks teda. No ma ei alahinnanudki, aga oleksin vist pidanud, sest vannitoas pole endiselt plaate, korraliku duši asemel on meil igerik ilma igasuguse surveta voolik ja tõenäoliselt veedame me ka selle talve vanade akendega, mida ma pean rätikutega vooderdama, et külm sisse ei pääseks. Kui me ostsime uued tapeedid, hakkasin ma uurima, kuidas neid seina panna ja kutsusin oma õe appi. Sellest tõusis suur tüli, sest “naised ei tea, mida nad teevad“ — samas ei hakanud ta ka ise tapeeti seina panema ja maksis selle asemel mingile suvalisele vennale ligi 300 eurot kahe toa tapeetimise eest. Selle 300 euro eest oleksime me saanud muid vajalikke asju soetada ja kui ta maksis elutoa parketi ladumise eest oma sõbrale jälle enam kui 100 eurot, oli meie remondieelarve täiesti lõhki. Ja me oleksime saanud seda kõike ISE teha, kui ta oleks vaid viitsinud oma tagumiku vahelduseks tugitoolist püsti ajada ja oma kätega midagi ära teha!

Kodu pole kahjuks ainus koht, kus ta näitab, et ei saa õieti millegagi hakkama. Ta on samal töökohal olnud juba kümme aastat ja selle aja jooksul on edutatud temast kõrgemale juba mitut inimest, kes on sinna tulnud pärast teda ja vähemate kogemustega. Kui küsin, miks ta ise endale kõrgemat kohta ja palka ei nõua, ütleb ta, et tunneb end praegusel ametikohal ka hästi, kuid ma tean, et ka ta ise on sisimas kindel, et talle niikuinii seda kohta ei antaks, sest ta on selline inimene, kes teeb ära täpselt nii palju kui peab ja nii vähe kui võimalik ja selliseid inimesi ei edutatagi. Ma ei taha kõlada nagu vinguv naine, kes mõtleb ainult oma mehe rahakotile ja ma polegi selline, sest mu enda palk on piisavalt kõrge meie mõlema jaoks, aga mulle ei mahu lihtsalt pähe, kuidas üks mees võib olla nii... saamatu. Ta isegi ei püüa millegagi hakkama saada, ta isegi ei viitsi pingutada. Seltskonnaski on juba piinlik, kui ta juttu kuulata mõnikord, sest see on lihtsalt nii... rumal. Kas ma olen liiga kriitiline? Kas siis teisi naisi ei ajaks närvi, kui mees ei viitsi ei remontida ega karjääriredelil ronida?