Miks läheb mees ilukirurgi noa alla?

 (10)
Keharätsepad

Kuigi mehi käib ilulõikustel üha rohkem ja nad soovivad üha trendikamaid protseduure, tuleb maskuliinset seltskonda, kes moodustavad kuni kümnendiku ilukirurgide klientuurist, otsida nagu tikutulega.

Asi on vist selles, et soome-ugri soomääratlusmudeli järgi peab mees olema karvane, välimuse eest ülearu mitte hoolitsev ja käima arsti juures vaid kiirabiga.

Ja see, et minna midagi ilukirurgi juurde lõikama, ei tule kõne allagi. Või kui, siis salaja. Peenisesuurendused on operatsioonide seas siiski haruldus.

Niisamuti ei soovi ükski ilulõigatud mees endast rääkida oma õige nime all.

Ettevõtja Margus (42) küpsetas mõtet operatsioonist erakliinikus Clinica kaua.

“Mulle lihtsalt ei meeldinud mu “sangad” ja ebaproportsionaalselt suur kõht. Ja trennis käijat ei saa minust nagunii ealeski,” itsitab mees natuke häbelikult.

“Olin proovinud jõusaali, aga polster ei tahtnud ikka kaduda. Siis otsustasingi teha rasvaimu, ehk minu arsti tsiteerides — vähendada kõhu ümbert nahaalust rasvkude.”

Mees on tulemusega rahul: “Ümbermõõt vähenes ja ma tunnen end oluliselt paremini. Naised tööl tegid kõvasti komplimente stiilis “Oi, kui kenaks sa oled läinud! Alla oled võtnud või?”.”

Mees lisab, et tuttavad said vist aru, et asi päris “puhas” pole: “Aga ega ma ise afišeerima lähe, et rasvaimu tegin. Abikaasa muidugi teab. Olen arvestanud, et kunagi tuleb ehk uuesti midagi sellist ette võtta, aga praegu püüan vältida liigset söömist ja käin tihedamini jala, kas või koeraga jalutamas.”

Levinud on arvamus, et ilulõikused jõudsid Eestisse 1990. aastatel koos Eesti krooni, seltskonnaajakirjanduse, mobiiltelefonide ja muu “uuega”. Tegelikult pole iluopid sugugi nii värske nähtus.

Erahaigla Fertilitas plastikakirurgi Jüri Kullamaa sõnul hakati ilulõikusi tegema juba 40 aasta eest, mil asutati Tallinna Plastilise Kirurgia ja Kosmetoloogia Ravila.

Ja juba nõukogude ajal ei maksnud vastavate oppide eest riik, vaid patsiendid ise.

Clinica ilukirurg Peep Pree lisab, et 1970. aastate lõpus siginesid tavahaiglate juurde asjahuvilised arstid, ning mainib kuulsat silmaprofessorit Schotterit, kes ei ravinud ainult nägemist, vaid tegi ka silmaümbruse ja näopingulduse operatsioone.

Ilulõikus kui häbiasi

Nõukogude ajal vaevasid inimesi samad mured mis tänapäevalgi: lõigati silmalauge, pinguldati nahka, tehti nina- ja kõrvaoperatsioone, eemaldati sünnimärke, healoomulisi nahakasvajaid jne.

Ligi 20 aastat hiljem lisandus praegu õitsev rinna- ja kõhuplastika.

Kahjuks on tollaste lõikuste kohta raske statistikat leida.

Dr Pree: “Saladuse ja häbenemise oreool oli ilulõikustel juures veel 1980. aastatelgi, olgugi et tollal eksisteeris juba igati spetsialiseerunud ilukirurgiaga tegelev kosmetoloogia ja plastilise kirurgia keskus. Venemaal oli maailmatasemel ilukirurgia koolkond ja kogu vanem generatsioon käis seal end täiendamas.”

Põhjuseid plastikakirurgi juurde tulemiseks leidub mitmeid. Dr Pree sõnul on meeste puhul esikohal näopiirkonna healoomuliste kasvajate, armide ja sünnimärkide eemaldamine.

Nii tuntud kirurgi Jaan Troosti kui ka dr Kullamaa sõnul küsivad mehed sageli liposuktsiooni ehk rasvaimu. “Meestel on tihti n.ö õllekõht, aga ka günekomastia ehk siis “rindade” suurenemine.”

Võiks eeldada, et rasvaimu tehakse mugavuse pärast. Et saab kergelt rasvast lahti ega pea trenni tegema.

Kullamaa seletab: “Kuna meestel on rasv sügaval kõhukoopas, siis tegelikult rasvaimu lõpuni ei aita. Kui sul on ikka näiteks sada kilo ülekaalu, siis kogu rasva ära võtta ei saa. Aga seda, mis alles jääb, saab korrigeerida.”

Dr Troost põrutab: “Rasvaimu on keha korrigeeriv, mitte rasvtõbe raviv toiming! Asjad ei käi nii, et paks mees tuleb meie juurde ja saab Apolloks. Suure õllekõhuga mees võtku end kõigepealt kokku ja tehku trenni! Hiljem saab üleliigset korrigeerida.”

Küllaltki levinud on arstide sõnul ka kõhuplastika. Kui ülekaaluline inimene võtab järsult alla 50 kilo, jääb nahka üle. Selle probleemi lahendavad bodylift-operatsioonid: rippuv nahk lõigatakse välja ja nabagi pannakse uude kohta.

Valutav hing viib ihu opile

Kui uskuda Kullamaad, pole vahet, kas tegemist on mees- või naispatsiendiga, ning oma nõudmiste ja hirmude poolest olevat nad üsna sarnased.

Pree aga leiab, et mehed on kirurgia suhtes tundlikumad, lausa arglikud:

“Kirurgia seostub vere ja valuga, millega naised on loomupäraselt rohkem harjunud. Kui naised lasevad end opereerida, on nende kaasad tihti palju murelikumad: neile ei mahu pähe, miks läheb naine noa alla, olgugi et midagi ei valuta.”

Pree arvates on mehed otsekohesemad: “Nad enamasti teavad, mida tahavad. Räägivad konkreetselt, kust mida ära võtta. Kogu ilukirurgia idee on selles, et ega ihu ei valuta, ikka hing. Ja kel rohkem, see jõuab ka kirurgi juurde. Naine on emotsionaalsem ja jõuab seetõttu tihedamini arsti juurde.”

Kas ilukirurgi juurde tullakse ka mõne n-ö võimatu sooviga?

Kullamaa nimetab näo ja kolju muutmist: “Seda on võimalik teha, aga seda teevad teised arstid. Sageli soovitakse esteetilistel kaalutlustel muuta sarnaluid või nihutada lõualuid, mis nõuab spetsialiseerumist.”

Dr Pree sõnul võib teadusliku fantastika valda jäävad unelmad sõrmedel üle lugeda (ja palub mitte unustada, et sõrmi on tal vaid kümme):

“Eestlane on rahulik ja mõistlik. Tüüpiline on see, et tullakse, pilt näpus, et tehke mind selliseks. Muidugi esineb üksikuid veidrusi, aga kui need pole minu kui ilukirurgi esteetika ja eetikaga kooskõlas, siis ma neid soove ei täida. Ja kohtusse ei saa mind selle eest keegi kaevata.”

Pikemalt loe Playboy novembrinumbrist