„Mõtlen, järelikult elan”, ütles juba XVII esimesel poolel Prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane René Descartes. Fraas sai tiivad, kuid vaid vähesed mäletavad, et sellel on eelkäija-aforism. Tervelt 12 sajandit enne sõnastas Püha Augustinus mõttelt sarnase suurepärase fraasi: „Kui ma eksin, siis ma elan” Suur mõtleja ja teoloog tunnistas inimese õigust eksida — õigust, mida nii püüdlikult üritatakse meilt ära võtta. Samas ka me ise ei luba seda endale.


Olematuse hirm

„Vajuda maa alla”, „surra häbi kätte”… Keel on rikas kirjeldama selliseid emotsioone, mille puhul tunneme, et oleme midagi valesti teinud. Jah, paljudel meist tuleb kasvõi kord elus häbeneda oma vale ja rumala käitumise pärast. Miks siis tekib ikkagi tõeline negatiivsete, kuid ilmselgelt ebaadekvaatsete emotsioonide torm? Kust selline õudus üpriski süütute olukordade tõttu ning miks see on nii tugev, et eksimust võetakse otsekui ohtu inimese füüsilisele olemasolule?

Isegi kõige väiksem möödalaskmine võib esile kutsuda paanika, provotseerida hirmutunde. Need tunded on seotud varase lapseeaga, nende aegadega, kus laps hakkab teadvustama oma isiklikku sõltuvust teistest inimestest ja vajadust vastata nende nõudmistele. Tegelikult ta sõltub ju tõesti täiskasvanutest. Laps ei saa hakkama, kui teda enam ei toideta või ei võeta käest kinni, kui minnakse üle elava liiklusega sõidutee. Nii tulebki tal loobuda oma minast ja alluda vanemate nõudmistele.

Just siis teeb laps oma esimesed vead ning avastab, et ta ei vasta sellele, kes ta tegelikult olema peaks.

Hirm, katsetus, loomine…
Hirm eksida sunnib meid elama ja tegutsema šablooni järgi.


Luua midagi uut, tähendab alati mingi „normi” lõhkumist.


Katsetada, eksida ja uuesti otsida — see tähendab elada täiuslikumalt ja vabamalt.

Keskendumine eksimustele, mitte edusammudele 

Seletatavad on ka negatiivsed emotsioonid, mida tunnetame, kui oleme teinud kasvõi väikese vea.  Eksides tunneme häbi ning lüüa saab meie enesehinnang. Nendel hetkedel võib juhtuda, et me ei kannata iseennastki välja.

 Just häbitundele ja karistusele vigade eest on üles ehitatud rõhuv enamus inimühiskonna sotsiaalsetest mehhanismidest.

Tuletagem meelde, kuidas algab lapse sotsiaalne elu koolis. Kui kirjutatakse etteütlust, kas keegi loeb ära, mitu sõna on õigesti kirjutatud? Kindlasti mitte. Selle eest on aga iga viga punasega ära märgitud. Mida rohkem vigu, seda enam kuuleb laps ebameeldivaid sõnu nii õpetajalt kui ka vanematelt. Viimased näevad juhtunus ka omaenese vigu. See on tegelikult üks lääne kultuuri probleemidest — me keskendume eksimustele, mitte edusammudele.

Sellega tuleb nõustuda. Kui palju perekondlikke torme kutsuvad esile diivanile loobitud riided? Kui sageli oleme aga vaimustuses sellest, et riided on korralikult kapis omal kohal?

Tegelikult käib sama ka töö kohta. Vead on otsekohe kõneaineks. Aga et preemiat saada, on vähe oma kohutuste täitmisest, vajalikud on suured pingutused ja saavutused. Kui paljud seda aga suudavad? Siin peab keegi võtma enda peale vastutuse langetada keerulisi otsuseid… ja taas riskida eksimisega.


Kasutu põgenemine 

Ameerika ajakirjanik ja kirjanik Kathryn Schulz on pikki aastaid uurinud ühiskonna suhtumist eksimustesse ning inimeste hirmusid, mis on sellega seotud. Ta kinnitab, et oleme harjutatud pidama vigu vastuvõetamatuteks ning et vahel ei usugi, et oleme ise võimelised vigu tegema. Tahame ju nii kangesti olla head ja edukad, vead on aga vaid ebaõnnestujate pärusmaa. Seetõttu eitame neid kuni viimseni. Kui aga vead saavad lõpuks  ilmselgeteks meile endilegi, oleme kui halvatud ning täiesti  võimetud midagi ette võtma.

Võimalik, et veel ohtlikum on see, et me kaldume samastama end oma vigadega. Eksisin — järelikult olen halb. Just seda õpetab meile ühiskond. Edasi on aga juba väga lihtne lüüa endale käega: kui juba olen nii halb, mis vahet siis üldse on, mida ja kuidas teha.

Soov vältida prohmakaid halvab inimest mitte ainult olukorras, kus viga on juba tehtud. See on võimeline peatama meid meie arengus. Valime alateadvuslikult sellise käitumise strateegia, mis vastab paremini ellujäämise vajadusele ja sisemisele stabiilsusele — isegi teiste võimaluste kaotamise hinnaga, keeldudes seejuures oma isiksust täielikumalt ilmutamast. Ent stabiilsus, mis on sellise hinnaga ostetud, sünnitab iseenesest sisemisi vastuolusid. Häbitunne ja enesekindluse puudumine muutuvad headeks abilisteks sisemise kriitika moodustumisel, mille peamiseks ülesandeks on vigade eest kaitsmine.

See sisemine kriitik, see isiksust kontrolliv osa, muutub edaspidi tõkkeks, mis üritab vältida spontaansust.

Teoorias on kõik nõus ütlusega: „Ei eksi vaid see, kes midagi ei tee”. Praktikas aga eelistavad väga paljud mitte midagi teha, ainult et mitte eksida. Seda isegi olukordades, kus tegevus oleks hädavajalik.


Tegutseda ja luua

Vead õpetavad meid vaatama maailma laiemalt. Neid eitades aga sulgeme uksed fantaasiale ja loomingule. Inimene on ainus olend, kes suudab teadvustada endale oma vigu. Juba seetõttu on eksimine eelis, mitte puudus.

Et seda eelist võiksid täielikult kasutada meie lapsed, soovitatakse muuta rõhuasetusi. Vanematel tasuks rohkem tähelepanu pöörata mitte vigadele, vaid sellele, mis lapsel õnnestub.

„Sa tegid seda ja seda ja seda väga hästi! Kui aga suudaksid veel ka sellega toime tulla, oleks lausa suurepärane!” Nii kannustame last ega kärbi tal tiibu.

Mida aga ette võtta täiskasvanutega? Kas me suudame oma hirmust vigade ees vabaneda? Ilmselt küll. Me ei ole küll võimelised oma lapsepõlve muutma, ometi on meil võimalus muuta iseennast, oma suhtumist mineviku kogemustesse. Nii taastame oma „mina” ning saame tagasi oma sisemise terviklikkuse.

Tee selle juurde on igal ühel oma. Üks variantidest on näiteks järgmine: kui teeme vea või juhtub meiega õnnetus, siis avaneb meie ees arenemise võimalus. Muidugi oleks ideaalis parem mitte eksida ja vältida õnnetusi. Kui aga need on paratamatud, siis peale ebameeldivuse võib neist leida ka midagi kasulikku. Võime teada saada midagi iseendast või sellest, kuidas peaks toimima tulevikus, kui puutume taas kokku sarnase olukorraga.

Võiks mõelda selle üle, mis meile tegelikult elus kõige hirmsam näib. Ja siis võrrelda seda võimaliku või juba tehtud vea tagajärgedega.

Loomulikult pole see universaalne retsept. Ent see aitab mõista, et apsakas avalikul esinemisel või hilinemine kvartaliaruande lõpetamisega pole katastroofid. Ja et tõeline viga on just see, kui võtta endalt võimalus tegutseda ja luua üksnes hirmust eksimise ees.