Miks me kipume kaaslasi taga rääkima?
Kas teadsid, et juba ürginimesed klatšisid?
Tagarääkimine on suhtlusvormina eksisteerinud alati ja igal pool, võib-olla mõnedel ajajärkudel rohkem, teistel vähem. Briti psühholoog Robin Dunbar näeb klatšimises isegi meie keele päritolu. Inimese lähimad sugulased, šimpansid, kuulujuttude levitamist küll ei harrasta. Söömise kõrval veedavad nad suurema osa oma ajast aga vastastikku üksteise karvade kallal nokitsedes. Sellise n-ö puhastuskuuri puhul on tegemist küll ka liigikaaslaste kurnavatest parasiititest vabastamise ja nende eest hoolitsemisega, kuid eelkõige on sellisel käitumisel sotsiaalsed funktsioonid. See lahutab meelt, loob liikide vahel usaldust ning tugevdab nende omavahelisi suhteid.
Meie inimlikud esiisad liikusid savannis aga nii suurtes gruppides, et mitte kõik ei saanud enam teiste hellitamisega tegeleda. Karvahoolduse asendamiseks ja uue sotsiaalse abimehena leiutasid inimeste eellased seetõttu keele, ütleb teadlane Dunbar. Tema arvates ei olnud maailma esimesed laused seega kasutusel kavalate jahistrateegiate väljatöötamiseks, vaid täiesti igapäevase ürginimese-klatši edastamiseks.
Kas oled kuulnud, et tagarääkimine võimaldab meil rahumeelsemalt koos eksisteerida?
Tagarääkimine on rohkem kui vaid informatsiooni vahetus. See on agressioon. Sest agressiivne pole mitte ainult inimene, kas vastast otse näkku lööb, vaid ka see, kes kaudselt ja teise selja taga temast halba räägib. Ka surutud hääletoon ja tagarääkimisega kaasnev üldine kehakeel viitavad agressiivsusele: klatšija käed on tavaliselt rinnal risti, kulmud kergitatud ja huuled pingule tõmmatud. Pidevalt üksteise ründamise asemel on vahetevahel tagarääkimise abil auru välja laskmine aga kindlasti sotsiaalselt harmoonilisem tegevus. Mõnikord muutub seeläbi hiljem vastasega lepituse otsimine isegi kergemaks. Lisaks sellele täidab klatšimine veel ühte olulist suhtlemis-funktsiooni: inimestel, kes ühiselt teistest taga räägivad, tugevneb märkimisväärselt ühtekuuluvustunne. Seda loomulikult ainult juhul, kui klatšitakse inimesi, kes ei kuulu nendega samasse gruppi. Vastasel korral võib õel tagarääkimine kogukonna ka täiesti lõhki rebida.
Kas sulle on juba räägitud, et maal klatšitakse rohkem kui linnas?
Mida väiksem on koht, seda rohkem selle elanikud klatšivad, näitavad esindusliku Saksa uurimisinstituudi Emnidi läbiviidud küsitluse tulemused. Ja eelkõige levitatakse seal kuulujutte just üksteise kohta: tagarääkijate peamine sihtmärk on nimelt nende naabrid. Tõenäoliselt klatšitakse maakohtades juba ka seetõttu rohkem kui linnas, et oma kaaselanikke tuntakse lihtsalt paremini: „Kas oled juba kuulnud, et E. vastasmajast on vist juba jälle rase? Sealjuures jättis eelmine mees ta alles nelja kuu eest maha.“ Linlastel on oma anonüümses elukeskkonnas seevastu vähem võimalusi teiste tagarääkimiseks. Inimestega suheldakse harvemini, ka siis, kui ridaelamus uks-ukse kõrval elatakse, ja kui omavahel räägitaksegi, siis leitakse harva klatši-ohver, keda kõik vestlusest osavõtjad tunneksid. Aseainet pakub seal ainult kuulsuste kirumine. Paris Hiltonit või Brad Pitti tunnevad ju lõppude lõpuks kõik. Sellel, et külas üheskoos ja üksteisest rohkem taga räägitakse kui linnas, võib aga veel ka teine põhjus olla: sotsiaalne struktuur on seal kindlam ja muutub harvemini. Nii võivad pinged, mis klatšimise vallandavad, tunduvalt lihtsamini tekkida.
Kas teadsid, et naised klatšivad rohkem kui mehed?
Alati on räägitud, et mehed on agressiivsemad kui naised. Tõsi ta on, koolihoovis või õhtuti pubi ees aset leidvates kaklustes on peaaegu alati vastasteks ainult mehed. Aga agressiivset käitumist ei väljenda ainult füüsiline vägivald. Ja selle nii nimetatud kaudsete vormide puhul, ning nende hulka kuulubki eelkõige tagarääkimine, on just naised paljude uurimuste kohaselt eesotsas. Miks see nii on? Bioloogid ütleksid tõenäoliselt, et see tuleneb meie naiselikust olemusest. Ürgnaistel, kes pidevalt otseseid konflikte otsisid ja sealjuures tihti kaklustesse sattusid, olid väiksemad võimalused oma järelkasvu edukaks üleskasvatamiseks. Seetõttu võtsid meie esiemad murest oma tervise pärast kasutusele füüsiliselt ohutu klatšimisrelva.
Oled juba kuulnud, et tagarääkimine on päritav?
On peresid, mille kõik liikmed alates vanavanaemadest kuni pojapoegadeni meelsasti kuulujutte levitavad. Sellest hoolimata pole päris kindlasti olemas geeni, mis neid teiste üle suud pruukima sunniks. Kuid bioloogia kõrval vormib meid ka sotsiaalne keskkond. Inimene, kes kasvab üles peres, kus on tavaks teiste kohta pidevalt taga rääkida, võtab ajapikku vanemate ja sugulaste käitumise üle. Sest laps näeb klatšimises vahendit, mis aitab kaasa läheduse ning kokkukuuluvustunde loomisele ja täiskasvanute tähelepanu võitmisele. Nii võibki tagarääkimine läbi generatsioonide perekonna pärandiks saada.
Kas tead, miks tagarääkimisel kõigest hoolimata nii halb maik küljes on?
Ainuüksi tunnistamine, et klatšimine mõnikord tõesti head teeb, ei päästa selle sotsiaalset mainet. Sest ka inimene, kes mõnuga teiste kohta kuulujutte levitab, peab ühte asja kindlasti halvaks: nimelt seda, kui temast endast taga räägitakse. Asjaolu, et me sellest ainult harva mingit aimu saame — klatšitakse ju peamiselt meie selja taga — ei muuda asja sugugi meeldivamaks. Või äkki polekski inimestel üldse julgust ära kuulata, mis teistel nende kohta öelda on ning seda ka välja kannatada? Me ei saa kontrollida, milliseid jutte meie kohta levitatakse ning tunnetame seetõttu õigustatult, et tagarääkimisega seonduvad negatiivsed tagajärjed ja ebausaldus. Sellest hoolimata võid aga üsna rahulik olla: vähemalt oma partneri eest olete sa selles mõttes kaitstud. Sest näiteks sakslastest räägib oma elukaaslasi taga ainult neli protsenti inimestest.
Allikas: brigitte.de
