Miks me suudleme ja mida see tähendab?
Esimene suudlus. Põgus või kestev, arglik või enesekindel… Me unistame sellest, püüame ära arvata, milline see saab olema, ning ta üllatab meid alati. Seda on võimatu unustada, nii nagu ka esimest armastuse ööd. See suudlus ei jäta meid ükskõikseks, sest see on esimene — meie esimene samm tunnete maailma.
Suudluse prototüübiks on imiku huuled ema rinnal. Meie alateadvus säilitab selle õndsa ja häirimatu rahu tunde, mida neil hetkil kogesime. Hiljem tõime vapralt suu ligi kõige erinevamaid esemeid, üritades tundma õppida nende maitset. Ning täiskasvanuna, suudeldes teist inimest, saame temast palju rohkem teada kui pikki aastaid juttu ajades.
Kõikides kultuurides, kus inimesed otsivad võimalusi rahumeelseks suhtlemiseks, neelavad nad koos midagi — nad kas söövad või joovad koos veini või suitsetavad rahupiipu. Me paneme huuled tööle, kui tahame sõprust luua. Kohtumise ajal me sööme ära oma hirmu tundmatuse ees ning suudlus tuleb siin meile appi.
Julgus tutvuda
Kuni me puudutame teineteist käest kinni hoides või põgusalt suudeldes, tegutseme oma kehade „piiril“. Sügav suudlus keele kasutamisega on aga juba esimene katse ületada see piir, siseneda partneri kehasse. Piirid paeluvad alati, kuna meil on ületamatu soov tunda end uutes olukordades. Esimeses suudluses on alati ohu maitset — inimene riskib ju saada tõrjutuks. Ja ometi astume me selle sammu, ületame oma hirmud ja kahtlused. Sel hetkel tunnetame eriti tugevalt oma „mina“.
Mingis mõttes on suudlus isegi vastutusrikkam kogemus kui suguakt, mis järgneb suudlusele ning on iseenesest järgmise — juba teise — piiri ületamine. Esimese suudlusega sillutatakse teed seksuaalsetele suhetele. Ning kui suudlus meeldib mõlemale, siis on edaspidine triumf kindlustatud.
Intiimsem kui seks
Suudlus on kiindumuse ja armastuse pant. See on tugev erootiline tunne, mis eelneb seksikogemusele. Seksuaalne areng läbib kolm etappi. Platooniline (ilma kontaktideta) — see on soov olla kõrval. Nii piisab armunud lastele koos õppimisest. Erootiline algab umbes 12-13-aastaselt — noorukid otsivad kontakti, nad tahaksid teineteist puudutada, käest kinni hoida, kallistada. Suudlused kuuluvad just sinna teise etappi. Lõppetapp algab 15-16-aastaselt ning ilmutab end püüdluses intiimse läheduse poole. Kui sel teel on mingi samm vahele jäänud, ei ole täiskasvanud inimese seksuaalne elu harmooniline.
Umbkaudu sama loogika järgi arenevad suhted iga uue paari puhul. Ning vaid juhul, kui me suhtume oma partnerisse kui isiksusse, mitte aga kui oma vajaduste rahuldamise objekti, saab rääkida suhetest kui niisugustest.
Suudluste vaieldamatult suurt mõju saab seletada informatsiooniga, mida aistingud meie ajju saadavad. Just aju on peamine „rahulduse saamise organ“, kuna hindab ühtesid puudutusi kui meeldivaid — teisi aga liigitab ebameeldivate kilda. Meie keha erinevatele osadele vastavad ajukoore teatavad alad. Huulte tsoon mõjutab ajukoort kaks korda tugevamini kui genitaalide ala. Seega suudluse ajal saab aju tugevamini stimuleeritud kui suguakti ajal.
Ja ometi leidub inimesi, kes püüavad igati suudlustest hoiduda.
Kes ei armasta suudelda
On mehi, kes väldivad suudlusi kartes liigselt erutuda. Nad ei taha valmistada naisele pettumust, sest nii võib suguakti lõpetamine toimuda liiga kiiresti. Et sellest hoiduda, piirduvad mehed vaid kergete suudlustega või loobuvad neist üldse.
Soovimatus suudelda võib olla seotud ka esimese katse ebaõnnestumisega.
Mõned noorukid suudlevad, et olla „nagu kõik“, vahel lausa teatava vastikustundega, millest jääb nende kehasse mälestus.
Välditakse suudlusi ka tavade või harjumuste tõttu. Näiteks pole traditsioonilises jaapani kultuuris üldse kombeks suudelda. On ka perekondi, kus välditakse suudlusi. Kui mittesuudlemine pole traditsioonide tagajärg, siis kõige sagedamini on see seotud erilise suhtumisega oma kehasse. Võib olla, et inimene ei tunneta seda üldse või, vastupidi, suhtub liialdatud tähelepanuga. Teda haarab rahutus, kui keegi teda puudutab või suudleb.
Sellised keerulised suhted oma kehaga tekivad ka inimestel, kes lapsepõlves ei saanud tunda oma vanemate armastust või olid seksistseeni tunnistajateks, mis tekitas neis hingelise trauma. Võimalik, et nad ka ise elasid üle vägistamise. Et säärase trauma tagajärgedega toime tulla, on enamasti vajalik spetsialist abi.
Kaotatud suudluste otsinguil
Aga mis siis, kui paar, kes enne rõõmuga suudles, ühtäkki seda enam ei tee? Enamasti on see võõrdumise märk, ilmne põhjus muretsemiseks. Kuid on ka paare, kes ei vajagi eelnevaid pikki hellitusi ning kirglikud suudlused prelüüdidena pole nende jaoks olulised.
Ometi tasub suudelda, isegi siis, kui ei soovitagi seksuaalset lähedust. Suudlused rahustavad meeli, tekitavad tasakaalutunde. Nad annavad võimaluse koos läbi elada laialdase tunnete gamma — helluse, usalduse, rõõmu.
Tähtis on arvesse võtta, et kirg kord lööb lõkkele, kord kustub. Partnerid võivad ajutiselt teineteisest eemalduda, kui neid mõjutavad välised tegurid — ebameeldivused õpingutes või tööl, lähedase haigus, isiklikud kriisid. Ka depressioon võib vähendada intiimse läheduse vajadust. Sel juhul ei mõelda loomulikult suudlustele. Parem on need hetked üle elada ning lasta partneril olla üksi iseendaga.
Tunnete avamine
Suudeldes on mõlemad partnerid füsioloogiliselt võrdsed. Ning üksnes meie soovist sõltub, millise rolli me valime — aktiivse või vastuvõtja. Me mõlemad võime eelistada ka ühte ja sama osa. Kui see on vastuvõtja, siis saab suudlusest aeglane ja mõtlik teineteise tundmine ja uurimine. Kui aga valime aktiivse, kujuneb suudlus januseks ja kirglikuks, ning siis sarnaneb see teineteise ahmimisega.
Suudluses avaneb meie tunnete olemus. Suudlust ei saa võltsida, see ei valeta. Suudeldes tunnetame partneri iseloomu, tema suhtumist meisse, samas saame palju teada ka iseendast. Sel hetkel tajume, kui suur on meie tõmme, kas meie püüdluste taga seisab kirg, sümpaatia või vaid soov katkestada oma üksindus… Ja kui palju armulugusid on saanud alguse kogemata sündinud suudlusest!
Samas ei pruugi esimene suudlus õnnestudagi. Seda siis, kui suudlused on liiga kiired või järsud: selline „sissetung“ annab selgelt märku, milliseks kujuneb järgnev sissetung… Juhtub ka, et tahame näida kogenumad, kui tegelikult oleme ning seetõttu tekib ebaloomulik pinge. Võib ka olla, et meid mõjutavad harjumused, millised oleme kaasa toonud eelmistest suhetest, nüüd aga tuleb kujundada uued. Õnneks on nii, et kui inimene on meile sümpaatne, oleme valmis talle (ja ka endale) teise võimaluse andma.
Ning lõpuks on tõesti raske ette kujutada, mis võib meile veel anda selliseid eredaid ja erutavaid tundmusi, mis võib nii tugevalt lähendada meid ning kinkida meile teineteisesse sulandumise õrnu ja meeliülendavaid hetki kui mitte suudlused.
Allikas: Psychologies — Psihhologija
