Miks noored otsustavad surra?
Psühholoogid räägivad ka sellest, et paljud üledoseerimised narkootikumidega, liiklusõnnetused ja kõrgelt kukkumised on samuti enam-vähem teadlikud enesetapukatsed.
Mõistus ei saa südamega läbi
Üks olulisemaid enesetapu põhjusi on üksindus, mis ikka enam ja enam tehnoloogilisemaks muutuvas maailmas on suureks probleemiks. Suhtlemine perekonnas on asendunud arvuti või televiisoriga. Vanematel ja ka õpetajatel ei jätku aega lastega rääkimiseks. Kooliski kannatavad paljud lapsed isoleerituse ja sõprade puudumise pärast. Ja üha süveneb kontrast end täiskasvanuks pidavate noorukite elustiili ja hingelise ebaküpsuse vahel. Omandanud varases lapseeas oskused internetti kasutada, orienteeruvad 11-13-aastased lapsed täiskasvanute maailmas sageli paremini kui nende vanemad. Seejuures jäävad nad emotsionaalselt ikkagi vaid noorukiteks – impulsiivseteks, rahututeks, kergesti meeleheitesse langevateks, oskamata seejuures oma tegude tagajärgi ette näha. Just selle tasakaalu puudumise tõttu on lapsed relvitud liiga tugevate emotsionaalsete üleelamiste ees.
Seepärast on äärmiselt oluline, et koolikonfliktides oleksid vanemad lapse poolel, vaatamata sellele, kui halvasti too ka poleks käitunud. Laps peab tundma, et vanemate lähedus ja armastus ei kao, mis ta ka ei teeks. Võib üritada kõike peale vägivalla ja selja pööramise.
Ahistav sisemaailm
Enesetapukatse võib olla provotseeritud täiskasvanu jaoks täiesti ebaolulise, kuid lapsele katastroofilise sündmuse poolt. Nooruki enesehinnang muutub hetkega: halb hinne või märkus on tema jaoks puhuti võrdsed arusaamisega: „Ma olen teistest halvem, mind ei saagi armastada“. Terav häbi, hirm karistuse ees, kooliprobleemid – need kõik võivad tõugata lapse äärmuseni. Fakt ise, et meie lapsed mõtlevad surmale, on ebameeldiv ja hirmutav. See viitab meie vanemlikule abitusele ning suutmatusele. Räägitakse ju aina õnnelikust lapsepõlvest. Tegelikult on aga lapse elu raske. Ta on väljakannatamatu teiste jaoks, aga ka iseenda jaoks Tema psüühika on vahel palju rohkem lõhki kistud kui täiskasvanud inimese oma. Näiteks siis, kui ta õlgadele on pandud liiga suur vastutus, mis õõnestab tema enesehinnangut. Või peab ta vanematele asendama oma surnud venda või õde, või on vanemate kogu tähelepanu haaranud pere teine laps – haige või lihtsalt noorem. Aga võib-olla on täiskasvanud ükskõiksed ning annavad liiga palju vabadust seal, kus on vajalikud raamid.
Murettekitavad sümptomid
Neid võib olla keeruline märgata, kuna noorukite depressioonid (need on aga peamisteks enesetapu faktoriteks) kulgevad maskeeritult, neid on raske diagnoosida. Lisaks see, kes kavatseb oma elule lõpu teha, ei pruugi sugugi lesida kurva näoga diivanil. Võib-olla on tal ülekaalus elujaatavad tunded, suitsiidi mõte on aga hetkeline, impulsiivne otsus. Igal juhul tuleb suhtuda tõsiselt nooresse inimesesse, kes käitub kuidagi ebaharilikult - kaotab huvi igasuguste meelelahutuste vastu ning räägib ikka ja jälle surmast. Korduvad vigastused võivad olla enesetapu katsete märkideks.
Kõikides sellistes olukordades ei tohi last üksi jätta. Temaga tuleb rääkida, esitada küsimusi, jagada temaga oma muret. Enesetapu meeleolu likvideerimiseks piisab vahel, kui lapsega rääkida sellest, mis valu valmistab.
Ebamäärane kujutlus surmast
Vastavalt Freudi teooriale ei suuda keegi tõeliselt mõtestada oma isiklikku lõppu. Mis siis veel lastest ja noorukitest rääkida. Enamusele neist on surmal algus ja lõpp – see on nagu pikk haigus või kauaaegne eemalolek. Noored on veendunud, et pärast surma elu jätkub ja juba ilma nende ebameeldivusteta, mis olid „sellel kaldal“. Virtuaalsed mängud, kus surm ei tähenda midagi, teevad elust lahkumise veelgi abstraktsemaks. Noorukid on sageli arvamusel, et ei pruugigi „lõpuni surra, kui kõik hästi välja arvestada“. Nad ei eeldagi, et surevad, nad tahavad lihtsalt pääseda väljakannatamatust olukorrast.
Neis ei ole veel välja kujunenud arusaamist inimelu väärtuslikkusest. Seega on isiklik elu nende jaoks üsna väike hind, et kätte maksta solvajale, et oleks võimalus saada seda, mida tahetakse.
Ennast tappes sihib inimene tegelikult oma lähedasi, kes, nagu talle näib, segavad teda elamast. Kuna agressiivsust ei tohi teistele suunata, siis suunatakse see enda vastu. Noor inimene hakkab suhtuma endasse kui „iseenda ja teiste“ poolt vihatusse, ning selle tulemusel püüab end hävitada.
Elu väärtuse tunnetamine kasvab aga välja emotsionaalsest sidemest perekonnaga. Kui noor inimene peab kalliks oma lähedasi, õpib ta kalliks pidama ka iseennast.
4 fakti
- Enesetapp ei toimu ilma hoiatuseta. 80% noorukitest, kellel on mõtteis suitsiid, räägivad oma plaanidest. Kuid peaaegu 80% täiskasvanutest ei kuule või ei taha sellest kuulda.
- Enesetapp ei ole päritav. Samas, perekond, kus on suitsiid toime pandud, muutub lapse jaoks kõrgenenud riski tsooniks.
- Agressiivne käitumine muutub autoagressiivseks. Kui pereskandaali hetkel nooruk ähvardab enesetapuga, peavad vanemad jalamaid lõpetama riiu, vaatamata sellele, kui väljakutsuv ja solvav ka poleks nooruki käitumine.
- Vestlused noorukiga suitsiidist ei vii teda mõttele end tappa. Nooruk vabaneb oma muredest, kui saab neist rääkida. Peamine, et vestluste alatooniks ei oleks surma poetiseerimine ja heroiseerimine.
Allikas: Psihhologija, aprill 2012
