Milline oli eesti perenaise toidulaud ülemöödunud sajandil?

 (7)
Milline oli eesti perenaise toidulaud ülemöödunud sajandil?
---

Tuntud poola ajakirjanik Kurt Tucholsky on öelnud: „Üks pilt võib rääkid a rohkem kui 1000 sõna!”. Kes selles kahtleb, võiks lahti lüüa fotoalbumi ja vaadata mõnd aastatetagust pilti. Lisaks foto tekitatud emotsioonide ja meenutuste voole tabab vaatajat teadmine, et see, mis pildilt paistab, on ajalugu, mille osa on ise oldud ja ollakse. Humanitaarteadustes räägitakse üha valjemalt „pildilisest pöördest”. Muutusest uurimisviisides, mis lubab näiteks ajaloolastel võtta allikatena kirjalike dokumentide ja tekstide kõrval kasutusele ka pildid. Teisisõnu — lõpuks on mõistetud, et ka pildid räägivad meile ajaloost. Ja räägivad päris palju!

Lisaks fotodele on pildilised ajalooallikad ka maalid, gravüürid ja joonistused. Võrreldes reaalsust suhteliselt objektiivselt edasiandva fotoga, on nende lugemine palju raskem. Arvestama peab ka kunstniku meeleolu ja fantaasiaga, töö tellija soovidega jne. Seega kõik, mis pildil näha, ei ole kindlasti ajalooline tõde. Aga kõik ei ole ka vale, sest iga pilt kõneleb oma (valmimise) ajast, inimestest, nende elukorraldusest, peo- ja argipäevadest, tervisest ja uskumustest, söögi- ja joogitavadest. Küsimus on ennekõike selles, kui hästi oskame pilte tõlgendada.

Paljudes kunstiliikides, mitte ainult kunstis, vaid ka ilu- ja näitekirjanduses, luules ja filmis on lahatud küsimust — mida tähendab inimesele maailma küllusest osasaamise võimalus või võimatus?

Võib koguni väita, et söök ja jook on muutunud humanitaarteadustes, nagu vein ja leib — vinum et panis - toidukultuuris, omaette teemaks. Toidukultuur on elukultuur ning sedavõrd kõikehaarav, et see kajastub maalides, graafikas, skulptuurides ja tarbekunstis.

Seda, kuidas ajaloodoktor Ulrike Plath vaatab pilte ja loeb kunstiteostelt välja toidukultuuri ajalugu, võib jälgida kolmapäeval, 15. veebruaril kell 18 Kumu kunstimuuseumis toimuvas vestlusringis „Kodanluse koogid”. Talupoja- ja aadliseisuse vahele jääva kodanluse söögilaud köidab Plathi kui teravapilgulise uurija tähelepanu seetõttu, et teame sellest häbematult vähe.

Küllap oleme tuhat korda kuulnud, kuidas taludes leiba tehti ja söödi. Leiva ajaloost räägivad ja leiva küpsetamist propageerivad paljud raamatud ja tublid eesti naised, eesotsas presidendiprouaga. Meie ettekujutust aadlike meelakkumisena näivast elust ja lookas laudadest toidavad samas vanad mõisad, kuhu ikka aeg-ajalt satume. Kujutluspilt kodanluse söögilauast on selle kõigega võrreldes hoopis hägusam. Ja pole ka ime, sest kodanlus on kõige kirjuma kooslusega seisus, kuhu kuulusid raehärrad, kooli- ja kirikuõpetajad, kaupmehed, käsitöömeistrid ja -sellid, luuletajad ja kunstnikud, voorimehed jne. Nende kõigi söögilauad on olnud erinevad, nagu ka koogid neil laudadel.

Kolmapäevase vestlusringi keskmes ongi seekord kodanlaste toitumistavad, mille ümbert on jää hakanud tasapisi sulama. Ilmnenud on paljud üllatavaid asjaolusid, näiteks kas või see, kui rikkalik võis 1888. aastal olla eesti perenaise eeskujulikult kaetud laud, millised kandelaabrid ja vanikud, praed ja magusroad olid laual või see, milliseid vahuveine joodi ja veinivahte kodanluse majades söödi.

Näituse „Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20. sajandi kunstis” nn kodanluse toas eksponeeritud raamatutele lisaks tutvustab ajaloodoktor Ulrike Plath kujutava ja tarbekunsti esemeid ning seob need toidukultuuri ajalooga. Temalt saame vastuse ka küsimusele, mida tähendab õigupoolest üks sünnipäevatort — näiteks Kumu püsiekspositsioonis oleval maalil „Tütarlaps oma sünnipäevakinke vaatamas”.

Näitusest „Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20. sajandi kunstis” inspireeritud vestlusringi juhivad ajaloodoktor Ulrike Plath ja kunstiajaloodoktor Tiina-Mall Kreem. Vestlus kuulub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus”. Pärast vestlusringi on huvilistel võimalus külastada näitust. Osalemine muuseumipiletiga.

Publikuprogramm „Pikad kolmapäevad Kadriorus” toimub Eesti Kunstimuuseumi Kadrioru filiaalides oktoobrist aprillini 2011-2012, kui Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00.