Milline oli lapsepõlv Lasnamäel?
Katkend Viktoria Ladõnskaja raamatust „Lasnamäe valge laev“, mis ilmus kirjastuse Petrone Print „Aja loo“ sarjas.
Viieaastaselt viibib laps veel egotsentrismi imetabases maailmas, sellepärast on aasta 1986 minu jaoks ennekõike kolimisaasta mulle armsast Keila ühiselamust Lasnamäe uude majja. Perekonnasõbrad lahkusid pikaajalisse komandeeringusse piiri taha, nende tühjaks jäänud korteri Kärberi tänaval aga hõivasime meie: isa, ema, minu noorem vend ja mina.
Kärberi on üks linnaosa äärmistest tänavatest. Lähed majast paremale, leiad lagendiku, lagendiku tagant metsa, metsast Pereta jõe, nagu minu väike vend seda nimetas. Lähed vasakule — leiad sajandi ehitusplatsi: hiigla kõrged majad, tohutu laiad tänavad, määratult sügavad vundamendiaugud. Inimesed olid ümberringi täiesti võõrad, ent meiega siiski väga sarnased — kõik olid kusagilt siia saabunud, peamiselt meremeestest isadega, reeglina Montanades emadega ja paljud pered väikeste lastega. See oli üks suur uute tutvuste aeg.
Kui tuttavaks saadi, käidi üksteisel külas. Tagasi tuldi hilja ja kindlasti hulgakesi, sest võõrustajad pakkusid ennast tingimata külalisi koju saatma. Mindi otse keset sõiduteed — noh, sellepärast, et kõnniteid ei olnud veel ehitatud. Ja tänavalaternaid ei olnud, sellepärast hõõgusid pimeduses üksnes sigaretiotsad, Marlboro ja Camel. Ning selles lõbusas, kergelt svipsis olekus ärkasid pidulistes nende juured. Ja miks siis ka mitte, ütleme „milankat pidada“?! Lõuna-Venemaa külades tähistatakse milankat vana kalendri järgi uusaasta eelõhtul vaga Melanie päeval — pannakse end pidulikult riidesse, pidutsetakse, käiakse külas, lauldakse. Aga miks peaks ootama seda õiget päeva, kui täielikust komplektist on puudu vaid laulmine. Ning üle uinuva Lasnamäe kaikus vene rahvalaul nõtkest pihlakast.
Meie vennaga vaatasime vanemate sellist energiapuhangut hämmastusega. Kui vend sai veidi vanemaks, tõmbus ta niisugustel hetkedel kõrvale ja poetas närviliselt-häbelikult: „Võtke veidi vaiksemaks!” Aga mis vaikusest saab juttu olla, kui pidulised ei olnud veel 30 aastat vanadki. Pärast „Pihlakat” lauldi naiste igavesest küsimusest-õigustusest: „Виновата ли я?” Ja siis tuli juba tänapäevane lüürika…
Sellel ajal oli riigi superstaar number üks Vene NFSV rahvakunstnik Alla Borissovna Pugatšova. Toona levinud nali „Brežnev, Leonid Iljitš — Pugatšova-aegne vähekaalukas poliitikategelane” ei olnudki tõest väga kaugel. „Прости! Поверь!” anus lauljatar ning kogu maa laulis temaga kaasa: „И я тебе открою дверь.” Meesartistidest oli populaarne Vene Michael Jackson Valeri Leontjev, esimene nii kutsuvalt seksuaalne Nõukogude laulja. Komi põdrakasvataja poeg Leontjev ja lätlanna Laima Vaikule esitasid 1980. aastate lõpu megahitti „Vernissaaž”. Oli veel üks kuulus duett, mis andis muu hulgas põhjust uhkust tunda ka Eesti venelastel. Ukraina-Moldova lauljatar Sofia Rotaru ja Eesti laulja Jaak Joala vallutasid publiku lavendli, mägilavendliga: Сколько лет прошло, но помним я и ты.”
Lapse mälu on valikuline ning fokuseeritud sageli detailidele, mis jäävad tema nina kõrgusele. Minu Lasnamäe aastail 1986–87 on ennekõike graniidipuru, needsamad dekoorielemendid, millega olid kaetud uute majade seinad. Oli kihvt seista maja juures ja urgitseda näpuga kivikesi seinast välja. Graniidikillud küll küütlesid ilusti päikese käes, kuid lapse jaoks need endast mingit aaret ei kujutanud. Terve seinatäis kive — sellise koguse juures ei saanudki see mingi aare olla! Neid ei olnud mingit mõtet koguda. Aga niimoodi seista ja urgitseda — see oli lahe!
Veel üks äge asi — kollakas. Sellel veidral, tumeroheliste lehtede ja väikeste kollaste õitega umbrohul oli hämmastav võime kasvada kõikjal, ja laste jaoks oli sel tohutult funktsioone. Esiteks sai kollakas peitust mängida. Kollane lagendik võimaldas sul ennast niimoodi ära peita, et ilma su tungiva isikliku soovita ei oleks sind elu sees keegi üles leidnud. Noh, peale ema muidugi, kes võis kuuenda korruse kõrguselt paljastada iga kollakasse peidetud staabi. Teiseks sai kollakast teha uhkeid bukette. Bukett ise ei kujutanud endast erilist väärtust, sest kollakat oli niisama palju kui graniidikildegi, aga see-eest sai tänaval tekitada võimsa tolmupilve, kui kollast kimpu aktiivselt raputada! Kui kollakas oli ära õitsenud, toimus tema reinkarnatsioon relvaks, sest kollaste õite asemele ilmusid kõvad rohelised herneterakesed. Nende teradega andis suvalise vaenlase pihta tulemuslikult tulistada. Ja lõpuks võis kollakat ka lihtsalt närida. Rohelise varre sees oli valge säsi — maitsetu, kuid eesmärk ei olnudki ju seda süüa, vaid lihtsalt närida.
Minu lapsepõlves oli justkui rohkem suve. Kust nüüd, täiskasvanueas, on ilmunud need hallid Eesti ilmad, vihmad ja pori? Lapsepõlves seda kohe kindlasti ei olnud. Minu tolleaegne põhiline mälestus ongi suvised piknikud, ainult et meie kutsusime neid „šašlõkkideks”.
Paljas jalg, mis ehmatas laiali väikesed kalad, kadus pahkluuni sogasesse jõevette. Punakas muda tungis kõditades varvaste vahele. Ja järgmise sammuga tegi põhja kinni jäänud tald naljaka lurtsatuse. Jões pidi ujuma ettevaatlikult — vool! — ja mitte kaua, sest vaid lastele tundub, et vesi „on täna väga soe”.
Šašlõkkideks hakati valmistuma juba eelmisel õhtul: ema marineeris sidrunimahla ja sibulaga liha, isa kogus kokku šašlõkivardad ja otsis välja vanad ajalehed. Järgmisel päeval suunduti tingimata oma kohta. Kõigil lasnamäelastel olid omad kohad. Et keegi sinu kohta eest ära ei napsaks, pidi ilusa ilmaga minema oma kohale juba varakult. Koha tähistamiseks löödi maasse kepp, laotati laiali pleed, tehti üles lõke, kaeti „laud”. Lastel ei olnud lihast suurt lugu, aga küpsetada tulel oksa otsa aetud saia — see oli juba midagi! Jões suplesid tingimata kõik, välja arvatud ema. Meie ema on sündinud Musta mere ääres, sellepärast vaatab ta Eesti veekogusid üksnes eemalt ja lõdiseb isegi siis.
Ja veel mängiti kindlasti palli. „Ma tean viit tüdrukunime.” — Põrgatad palli ja nimetad neid ükshaaval. Siis sa tead viit liikumisvahendit, viit linna, looma, jõge — see mäng on lõputu … Kui ma läksin kooli ja kirjutasin oma esimesed kirjandid teemal „Kuidas ma veetsin suve“ (nädalavahetuse, pühad jne), lõppesid need alati ema lausega: „Jõudsime koju väsinuina, kuid õnnelikena.” Tegelikult iseloomustabki see lause meie „šašlõkke” kõige täpsemini.
Lapsepõlves ei ole tingivat kõneviisi. Teadvust ei vaeva veel ahvatlev aga oleks olnud parem, kui või kannatav oleks võinud olla hullem. Lapsepõlves tajud sa ümbritsevat maailma kui alternatiivitut — nagu etteantust. On olemas maja-korter-tuba, mets-park-õu — ükski neist variantidest ei rõõmusta sind ega kurvasta, need lihtsalt on. Ja laps on selles etteantuses õnnelik. Aastatel 1986–1987 ei olnud Lasnamäe hea ega halb. See oli minu etteantus. Aga konks on selles, et etteantus on lapsepõlves alati plussmärgiga.
Selle nurga alt vaadates näib mulle, et kogu Nõukogude Liit toimis etteantuse printsiibil. Lähed kooli, saad oktoobrilapseks, siis pioneeriks, varsti komsomoliks, siis tuleb tehas, ühiskonna algrakukese moodustamine, puhkus sanatooriumis … Või nagu tõdeb endine aadlik Mitja irooniliselt Nikita Mihhalkovi filmis „Päikesest rammestunud”: „Fanfaarihelidega tõused üles, vilega lähed ujuma, trummipõrinaga võtad rivvi, bajaanimuusikaga sööd lõunat. Ja kui sa teed kõike seda hästi, siis lamad kirstus orkestri saatel.” Probleem on ainult sellest, et see etteantus ei olnud mõeldud mitte enam lastele, vaid täiskasvanuile, keda närib juba tingiva kõneviisi uss.
Minu Lasanamäe-etteantuses oli lisaks muule ka palju merega seotut. Lasnamäe lapsed teadsid, et merel ei ole mitte laevukesed, vaid alused. Ja need alused ei uju, vaid sõidavad. Või kui nendega midagi juhtub, siis nad ei upu, vaid hukkuvad. Meie õuel teadsid arvatavasti kõik, et ded ei ole mitte vanaisa, vaid vanemmehaanik. Meretemaatikale inimese omaduste andmine, mereslängi kasutamine oli loogiline. Sest meremeestest isad rääkisid õhtuti imepõnevaid lugusid sellest, kuidas delfiinid laevu saadavad ning küürvaal veest püstloodis välja hüppab ja siis kõrvulukustava plartsatusega merre tagasi langeb. Lisaks oli ääretult populaarne Aleksandr Grini raamat meremehe tütrest Assolist ning tema vankumatust usust imedesse. Ja pärislaevad olid ju lausa käega katsuda — näed, seal nad on, aknast näha. Sellepärast panime kummikud jalga, võtsime pikad toikad ja läksime vett täis vundamendiaukude juurde. Siin olid meie parved, toidupoodidest saadud suured puust alused. Ning end toigastega kaldast eemale lükates me kuhugi seilasime. Soovitavalt lombi keskele.
