Millised tegevused tasub maksumaksjal kinni maksta, et issid ja emmed hakkaksid jälle kallistama?

 (5)
Millised tegevused tasub maksumaksjal kinni maksta, et issid ja emmed hakkaksid jälle kallistama?
Foto on illustreerivPanthermedia/Scanpix

Isadepäeva konverents „Issi ja emme, miks te enam ei kallista?“ keskendub paarisuhete võlule ja valule. Iga kooselu üheks põhiküsimuseks on võimaluste leidmine suhte olemusliku võlu võimendamiseks ja valu ära hoidmiseks või selle leevendamiseks. Poliitikute ja ametnike ees seisab aga veelgi keerukam ülesanne: mida on meil vaja süsteemselt teha selleks, et võimalikult paljud Eesti issid ja emmed üksteist kallistaksid?

Konverentsil esitletakse muuhulgas PREP-paarisuhtekoolituse mõju-uuringu tulemusi. Tegemist on paarisuhet tugevdava ja probleeme, sealhulgas lahkuminekuid, ennetava koolitusprogrammiga, mille visiooniks on, et võimalikult paljud issid-emmed üksteist jälle kallistama hakkaksid.

Muuhulgas on see tähtis ka selleks, et praegused poisid-tüdrukud, kellel esimesed kallistused, paarisuhe ja kooselu alles ees seisavad, oskaksid tulevikus oma kallistamise põuaperioode üldse ära hoida.

Isside-emmede toetamine on nii võimalus kui vastutus
Uuringu tellimise eest väärib SA Väärtustades Elu publikult püstijalu aplausi. Ja siinkohal ei pea ma silmas kiitust üksnes mõju-uuringu järelduste eest, mis on lootustandvad (näiteks selgus, et osalejatel vähenesid koolituse tulemusel märkimisväärselt ärevushäirete ja depressiooniga seotud sümptomid). Ennekõike väärivad PPREP-paarisuhtekoolituse eestvedajad tunnustust valmisoleku eest kasutada oma nappe rahalisi vahendeid uurimaks, kas nende programm, mille läbiviimist on muuhulgas toetanud ka Sotsiaalministeerium, osalejate toimetulekut ja heaolu ikka mõjutab.

Seotud lood:

Igasugune tegutsemine — sealhulgas koolitusprogrammi läbiviimine — on ühtaegu nii vastutus kui ka võimalus. Vastutus kasutada hästi osalejate aega ja pakkuda neile seda, mida on lubatud. Ning võimalus uurida, õppida, teha ise järeldusi, areneda ja arendada. Ikka selleks, et osalejate heaolu veelgi positiivsemalt, sügavamalt mõjutada.

Inimeste hoiakuid ja käitumist mõjutavate programmide toimimist nendes osalejatele on eri riikides põhjalikult uuritud. Seda tehes tuleb järgida kindlat protokolli, uuringut korrata ja võrrelda tulemusi näiteks kontrollgrupiga, et kindlustada piisaval hulgal tõendusmaterjali ning tagada sellega uuringu teaduspõhisus.

PREP-paarisuhtekoolituse mõju on teaduslikult tõestatud Ameerika Ühendriikides (USA riiklik tõenduspõhiste programmide ja sekkumiste register) ja mitmetes teisteski maades (Saksamaa, Šveits, Norra jt), kuid see ei pruugi tagada, et programm avaldaks osalejatele soovitud mõju igas riigis. Tulemuse võib nullida näiteks teistsugune kultuurikeskkond või koolituse läbiviijate lohakas väljaõpe. Seetõttu on eriti oluline, et koostöös Tartu Ülikooliga on PREP-paarisuhtekoolituse mõju kohta Eestis nüüd senisest palju enam infot!

Kuidas tuhanded issid-emmed väärtuslikest programmidest osa saaksid?
Mõnikord tundub, et meie riigis on saadaval liiga palju raha. Meil kubiseb vanemaharidus ning laiemalt kogu laste, noorte ja perede heaolu toetamise valdkond erinevatest pilootidest, koolitustest ja seminaridest ning sarnase missiooniga mittetulundusühingutest ja sihtasutustest. Väga suurt osa neist rahastatakse ka maksumaksja rahaga kodanikuühiskonna, sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade, ministeeriumide või nende allasutuste poolt. Osa nendest programmidest ongi tõendatult väga heade tulemustega nagu näiteks vanemlusprogramm „Imelised aastad“.

Ressursside killustatuse tõttu ei jõua aga ükski täna olemasolevatest teaduspõhistest programmidest ühe kalendriaasta jooksul isegi tuhandete osalejateni, rääkimata kümnetest tuhandetest inimestest. Tugeva ja tervikliku süsteemi loomiseni paarisuhte- ja vanemlusprogrammide valdkonnas on meil pikk tee käia. Ressursse tasub suunata sellesse, et saada juba olemasolevate programmide mõju osas lõplik kindlus. Kui need programmid osutuvad ka Eestis tõepoolest tõenduspõhiseks, tasub riigil investeerida piisavalt ressursse, et näiteks paarisuhte- ja vanemlusprogrammid jõuaksid iga paarini, iga lapsevanemani, kel nendest võib abi olla.

Esmalt tasub uurida näiteks PREP-paarisuhtekoolituse mõju senisest põhjalikumalt. Positiivsete tulemuste korral tuleb programmi jõuliselt laiendada, et iga-aastaselt läbiks programmi tuhandeid inimesi. Maksumaksja raha on mõtet investeerida vaid algatustesse, mis on end piisavalt tõestanud. Lisaks saab teadliku planeerimise tulemusena just avaliku sektori otsustajate poolt vältida eri programmide vahel nii piirkondlikku dubleerimist kui ka asjatut konkurentsi osalejate pärast.

Parim tulemus sünnib avaliku sektori ja kodanikualgatuste koostöös
Loomulikult ei saa ega peagi avalik sektor kõike ise ära tegema ega kinni maksma. Eestis on palju tugevaid kodanikuühendusi, kes suudavad ise hankida ressursse kas sotsiaalsete ettevõtetena oma teenuste müügist ja/või toetustena eraisikutest annetajatelt ja vabatahtlikelt, filantroopidelt, äriettevõtetest, sponsoritelt. Selleks aga, et paarisuhteprogrammi pakkumine pikaajaliselt kas või kodanikualgatusena elujõuliseks muuta, on avalikul sektoril alguses siiski hädavajalik panustada.

Eelkõige on vaja tuge veelgi põhjalikumate mõju-uuringute läbiviimiseks. Inimesi ja eriti nende eeldatavalt muutunud käitumist argielus on tarvis uurida põhjalikumalt. Ka programmide eestvedajad õpivad kõige rohkem kvalitatiivsete uuringute abil, mille meetodite hulka kuuluvad näiteks vaatlused ja põhjalikud intervjuud. Kuid põhjalikud uuringud on ka kulukamad.

Eesti praegused ja tulevased lapsevanemad väärivad seda, et pakutavad programmid oleksid põhjalikult läbi uuritud, mõistlikul määral mõjusaks timmitud ja pideva jälgimise all, mis toetab programmi läbiviijate elukestvat õpet professionaalidena. Kuna organisatsioonidel eraldi on keeruline taolist mõju hindamise süsteemi välja töötada, peaks vastav initsiatiiv tulema avalikult sektorilt.

Oma suhte „tervis“ peaks muutuma isside-emmede tarbimisvalikuks
Teiseks oleks loomulik, et need pered ja paarid, kes seda lubada saavad, panustaksid oma heaolu toetamisse ka ise rahaliselt. Seetõttu tasub investeerida elanikkonna teadlikkuse ja hoiakute mõjutamisse viisil, mis muudaks isikliku (ja tulemusena oma lähedaste) heaolu tõusu toetavates programmides osalemise atraktiivseks tarbimisvalikuks. Sealjuures palju atraktiivsemaks kui seda on tänasel päeval suhteprobleeme kogevate inimeste jaoks näiteks magusainete ületarbimine, hooaegade kaupa USA komöödiaseriaalide vaatamine või lihtsalt pudel viina.

Siinjuures on sotsiaalse ettevõtluse potentsiaal väga suur. Seda potentsiaali õnnestub ära kasutada eelkõige juhul, kui õnnestub mõjutada seda, mida inimesed oma elus, lähisuhetes ja laste kasvatamisel eesmärgiks seavad ning mida nad on vastavate eesmärkide saavutamiseks valmis ise panustama. Taoliseks teavitustegevuseks jäävad ainult kodanikualgatuste enda ressursid napiks.

Esmase mõju-uuringu tellimise kaudu on SA Väärtustades Elu saatnud välja tugeva signaali: me hoolime kodanikualgatusena ja sotsiaalse ettevõttena sellest, milline on meie mõju sellele, kas issid ja emmed hakkavad jälle kallistama.

Seetõttu oleks õiglane, et avalik sektor saadaks omalt poolt vastu järgnevad signaalid: oleme valmis paljulubavate programmide väärtuse isside-emmede jaoks kvaliteetsete uuringute abil ära tõestama või ümber lükkama. Julgeme teha ebamugavaid otsuseid, et anda ressursse piisava väärtusega programmide jõuliseks laiendamiseks, leides vajadusel ressursse tegevuste arvelt, mille mõju inimeste heaoluga seotud esmastele eesmärkidele pole nii suur.

Sealjuures investeerime inimeste hoiakute mõjutamisse, et iseenda ja oma lähedaste heaolu nimel näiteks tõenduspõhistes programmides osalemine muutuks igaühe loomulikuks tarbimisvalikuks.

Isadepäeva konverents "Issi ja emme, miks te enam ei kallista?" toimub 7. novembril Tallinnas Õpetajate majas (Raekoja plats 14). Täpsemat infot leiad SIIT!