"Mingi suvaline Trevor kolib meile ja ma saan alles nüüd teada?"
Natukese aja möödudes tuli ema mu tuppa ja küsis, millest ma rääkida tahtsin. Ma rääkisin talle ära kõik, mida ma sellest haigest mehest arvan. Rääkisin ka seda, kuidas ta mind ja Danit solvas ja katkist akent märkas ema ise. Ema ütles, et homme laseb akna ära parandada, seniks pean külalistetoas magama. Ma rääkisin veel, kuidas Peeter mind ähvardas ja igat mu liigutust kommenteeris, kuidas ta iga kord, kui midagi teen, mind sõimab … Ema ei uskunud ja ütles: „Kullake, ma saan ju aru, et sul on raske ja sa igatsed oma isa väga, aga sa pead minust ka aru saama. Ma usun ja usaldan sind, aga see, mis sa just rääkisid, on puhas fantaasia. Esiteks Pets (nagu ema teda kutsub) ei joo. Teiseks on Petsil eelmisest abielust poeg, kes ei ole midagi sellist kunagi rääkinud, ja kolmandaks meeldivad Petsile lapsed väga ja ta ei sõimaks neid ega nende sõpru või sõbrannasid, veel vähem alandaks.” Ma jäin suu ammuli emale otsa vahtima. Kas seda kõike rääkis minu ema, oli see tõesti Victoria? Kas mul on kusagil kasuvend? Ma küsisin emalt, kui vana see tema Petsike õigupoolest on. Kui ema ütles, et ta on 31, jäi mul suu lahti. Ta on kolmekümne ühe aastane, aga näeb välja väga palju noorem, tal on juba poeg ja ta on ühe korra abielus olnud. Küsisin veel oma kasuvenna kohta. Ema rääkis, et ta on 14-aastane ja tema nimi on Trevor ja ta peaks umbes kolme nädala pärast meile kolima. Külalistetuppa. Ma sain jube vihaseks. Mingi suvaline Trevor kolib meile ja ma saan alles nüüd teada! Ema tahtis mulle üllatust teha, nagu ta ise väitis. Mis kuradi üllatus? Ma ei saa aru, mis minu emaga toimub. Ega ole siis midagi, mis mul muud üle jääb kui Trevor ära oodata. Õh, mis toimub? Kus mu ema on? Kus Victoria on? Kui mul oleks jõudu, ma lööksin selle armsa Petsikese kohe maha. Jooksin korra veel kööki, et emalt küsida, kas ma võin järgmisel nädalavahetusel isa juurde minna. Peeter ütles kohe ei. Ema oli vastu, kuid ütles siis, et eks ma mingu. Ma kuulasin nende juttu pealt ja Pedro ütles emale umbes nii: „Miks sa Claral minna lased? Ma ei salli su meest Joeli üldse mitte.” Mu ema vastas, et ta on ikkagi mu isa ja mul peaks olema selles asjas vaba valik. Lähen, millal tahan. Pedro ei osanud midagi vastata ja jäi vait.
