Minu Albaania: mees peksis mind oimetuks... lapse silme all!

Katkend Helmi Vela raamatust “Minu Albaania“, kirjastuselt Petrone Print. Kirja pannud Katrin Buchanan.

Armir ostis paar nädalat tagasi sülearvuti ning sõlmis lepingu internetipakkujaga. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest sain lõpuks lugeda uudiseid, kirjutada emale ja isale ning võtta ühendust vanade sõprade ja sõbrannadega.
Kuna me kasutame ühte ja sama sülearvutit, seisavad tavaliselt kõik veebileheküljed ekraani nurgas avatult. Võimalike tülide ennetamiseks ütlesin Armirile juba arvuti saabumise hetkel ka kõik oma salasõnad.
Kui Armir kõrvalruumis klaasi lõikab, otsustan natukeseks arvutissse minna. Vaatan üle uued e-kirjad ja loen kodumaiseid uudiseid, kui järsku jääb silma ekraani nurgas olev Facebooki link. „Oi kui tore, et Armir on Facebooki konto teinud! Nii saame seda mõlemad kasutada!” mõtlen rõõmsalt ja klikkan konto pahaaimamatult lahti.
Kuna mul puudub varasem kokkupuude sotsiaalvõrgustikega, pakub värviline veebileht rohkem huvi, kui oleksin osanud arvata. Kõige enam üllatab mind, kui palju on Armiril Facebookis tuttavaid. Ajan sõprade nimistus näpuga järge ning ehmun, kui näen, et üle poole neist on noored kaunid albaania tütarlapsed.
„Millal on tal küll aega kõigi nende tibidega suhelda?” on esimene küsimus, mis pähe torkab. „Kas tõesti ajal, kui mina talle süüa teen?”
Naiste poseerivaid fotosid nähes jätab süda justkui lööke vahele. Mind valdab nõrkustunne ja mul on hirm, et kukun arvuti taga kokku.

***

Ilmselt on raske selgitada, mida see avastus mulle tähendas. Muidugi on iga naine teisi naisi oma mehe ümber nähes mõningal määral armukade, kuid ometi ei olnud see peamine põhjus, mis mu nii endast välja viis. Pigem olin šokeeritud sellest, et ise nii laia sõbrannade ringiga suhtlev Armir ei luba mind üksinda internetikohvikusse ja kontrollib pidevalt minu käike toidupoodi või turule. Armiri armukadedus on olnud painav probleem, mis ei lase mul juba ammu normaalselt elada. Tema taltsutamatu viha ning naeruväärsed etteheited on mind hoidnud koduseinte vahel nagu vangi pea poolteist aastat. Kõige tipuks olen ma aga olnud nii pime, et ei tea isegi seda, et mu mees flirdib arvuti kaudu kümnete võõraste naistega?!
Kindlasti on nüüd hulk inimesi, kes arvavad, et ma ei oleks tohtinud oma nina Armiri eraasjadesse toppida ning tema isiklikul Facebooki kontol sobrada. Ometi ma tegin seda ning ilma mingi kõhkluseta. Kui kaks inimest on abielus ning jagavad ühist kodu ja voodit, siis mida on neil teineteise eest varjata?
Seda enam olid eest leitud flirtivad kirjad ja kahemõttelised postitused minu jaoks šokk.
Külmavärinad tulevad ihule, kui mõtlen, kuidas Armiril ei ole olnud töö kõrvalt võimalik meid Lotega linna või randa viia, aga samas on tal aega Facebookis rääkida lapseohtu tütarlastega, kellega ta pole kunagi kohtunud. Ilmselt olid noored kaunid naised ka põhjuseks, miks see sülearvuti meie majja üldse toodi.
Vajutan arvuti vihaga kinni ja panen selle voodile. Kogun end ja vaatan meie abieluvoodi peal ukerdavat Lotet.
„Kas sel kõigel siin Albaanias on üldse mingit mõtet?” tuleb esimest korda pähe jäiselt selge mõte. „Miks ma siin üldse olen?”
Ma olen poolteist aastat elanud mehega, kellel on perekonnast väär arusaam. Mehega, kes flirdib siinsamas minu kõrval salaja teiste naistega.
Mul ei ole mingit soovi olla Albaania stiilis abikaasa, kelle kohustuste hulka kuuluvad lastekasvatamine ja mehe eest hoolitsemine — ajal, kui mees ise virtuaalruumis teisi naisi taga ajab.
Mida rohkem ma sellele kõigele aga mõtlen, seda suuremaks läheb viha, mis kogub end nagu vulkaan minu sees ja on valmis iga hetk välja purskama.
Tõusen voodilt püsti ja marsin Armiri töökotta, kus ta liivapritsiga parasjagu klaasi kaunistab.
„Mis sul viga on?” märkab ta mu pahurat olekut.
„Meil on vaja rääkida.”
Armir paneb liivapritsi käest, haarab laua pealt väikese purgi õlut ning võtab sealt lonksu.
„No räägi siis,” laiutab ta käsi.
„Kes need naised sul seal Facebookis on?” küsin nagu unes, justkui enne närvivapustust.
Armiri nägu muutub tumedaks nagu sügistorm, mille eel on tahtmine aknad ja uksed kinni tõmmata ning kaitsvate toaseinte vahele põgeneda. Minul aga pole kuskile minna ja ma seisan enda poolt välja kutsutud tormiga silmitsi.
„Sa, värdjas, käid minu järel nuhkimas!” möirgab Armir ja hakkab üle keha värisema. Tema õelad silmad peegeldavad sügavat viha. „Mine tee süüa, raisk!”
„Aga las need Valbonad ja Adelinad, kellega sa seal flirdid, teevad!”
Isegi veel sellel hetkel püüan ma temas näha meest, kellesse kunagi armusin. Ent mulle vaatab otsa mõrtsukas, kes soovib haiglase pingelanguse nimel kedagi tappa.
Veel enne, kui Armir mulle lähemale hüppab, hakkan alateadlikult appi karjuma.
Töökoja uksele ilmub ainult väike Lote ja vaatab hirmunult meid kahte.
„Palun ära peksa mind meie lapse nähes!” karjatan südamepõhjast, kuid Armir haarab mu juustest ja virutab mulle rusikaga kõhtu. Kukun valust ägisedes põlvedele.
„Armir, kallis, palun ära peksa mind…” püüan teda selle kõige keskel ometi veel rahustada.
Hullunud pilguga Armir ei tee Lote hingematvaks kasvavast nutust välja ning äigab mulle jalaga näkku.
„Ma löön su, litsi, maha! Ma löön su maha!” jätkab ta ähvardamist ning laseb nüüd rusikad käiku. Vedelen tsementpõrandal, suutmata end liigutada. Mu silmade ees vehklevad Armiri punetavad rusikad, mille nukid taovad mu pead nagu poksikotti. Armiri valge särk on täis pritsmeid verest, mis aeglaselt üle minu näo suunurkadesse voolab.
„Kas selline ongi mu surm?” suudan veel mõelda. Edasi mäletan vaid Lote lapselikke sooje silmi, mis meid ukse peal jälgivad. Lote nutt on ka ainus, mis mind kogu selle loomaliku tagumise käigus elus ja ärkvel hoiab.
Kui Armiri käed löömisest väsivad, haarab ta liivapritsi kõrvalt rauast kangi, millega mu keha edasi nüpeldab. Suudan ainult käsi kramplikult ümber pea hoida, et ta mind raudkangi hoopidega maha ei lööks. Armir on mind lüües justkui kaotanud mõistuse. Minuni jõuab arusaam, et ta tõepoolest püüab mind kogu jõuga tappa.

Imelik, et ma ei tunne enam mitte mingit valu. Ilmselt on mul šokk.
Lõpuks ometi tormab garaaži Gezim. Kui ta oma venna minu juurest eemale tirib, annab mu mõistus alla ja ma minestan.

***
Laman pimedas haiglapalatis, kus minu kõrvalvoodis oigab naisterahvas. Ma tahaksin nutta, aga see on liiga valus: pisarad kutsuvad esile lõikava piste peas.
Korraks mõtlen, kas ma olen üldse elus või on see pime ruum elu ja surma vahepealne osa. Ka seda hämarat palatit näen ma ainult läbi kitsa silmaprao, sest tervet silma ei suuda ma ka kõige suurema pingutusega avada.
„Järelikult olen ikka elus,” äratab valu mu uimast.
Tunnen, kuidas mu kõht lahti läheb, aga ma ei suuda end voodist püsti ajada. Ma ei suuda isegi õde endale appi kutsuda, vaid laman liikumatult ning tunnen, kuidas linad mu all roojast märjaks lähevad.
„Kas Armir peksis mu invaliidiks?” käib peast läbi järgmine mõte. „Ja Lote? Kus on Lote?”
Naisterahvas mu kõrval oigab südantlõhestavalt edasi. Mul ei ole jõudu pead pöörata, et näha, milline ta välja näeb, kuid kummalisel kombel suudan selle tundmatu naise raske hingamise kaudu väljendada omaenese piinasid, sest minu enda tunded ja hääle on Armir minust välja rookinud.
***

Laman reformpõhjaga raudvoodis, mis asub ruumi nurgas ja kriuksub iga väikseima liigutuse peale.
Öösel käis mind korra vaatamas meditsiiniõde, tegi mitu süsti ja vahetas tilgutuspudeli. Kuigi ta nägi, et olin ennast voodis täis teinud, keeldus ta mind öösel puhastamast. Voodi kõrvale jäi ka haisev ämber, millesse olen vahetpidamata oksendanud.
Õnneks jättis õde öökapi peale aga veepudeli, millest mul õnnestus suurte pingutustega natuke juua.
Kui meditsiiniõde varahommikul uue süsti veeni torkas, sosistasin sellele viidates vaid ühe sõna: „Miks?”
„Teil on insuldioht,” sain sama napi vastuse.
Edasiseks suhtluseks olin suuteline ainult peaga alakeha poole noogutama — tahtsin, et ta teki mu pealt ära viskaks.
Õde krimpsutas nina, vaatas korra teki alla ja viskas selle mulle vihaselt uuesti peale. Alles hommikul tuli sanitar mind pesema, kaasas mõlkis metallkauss, mis oli täidetud raudkülma veega.

***

Püüan voodist tõusta, kuid ei suuda seda väikest sammu ellu viia. Armir on mu nii oimetuks peksnud.
Mu keha on üleni nagu suur sinine verevalum. Isegi peopesad on täis sügavaid haavu, sest raudkangil, millega Armir mind peksis ja millest ma end kaitstes kinni haarata püüdsin, olid teravad servad.
Palatisse astub kaks valges kitlis arsti, kes mind nagu laipa voodil ümber pööravad, katsuvad ja vaatavad. Ägisen valust, kuid arstid ei tee sellest väljagi.
Kanderaamiga sõidutatakse mind täiendavatele uuringutele ja avastatakse, et mu parem käeluu on katki ja murdunud on ka kolm ribikonti.
Samal ajal kui arstid ärevalt minu ümber sagivad, mõtlen mina Lotele. Mis seisus ta on ja kus? Kas Armir oli võimeline ka teda lööma?
Kell on umbes üksteist hommikul, kui mind viiakse tagasi niiskesse ja külmade kiviseintega palatisse. Kui mind on voodi peale visatud, astub palatisse kümmekond inimest. Nende seas on valgete rättidega memmesid, väikeseid lapsi, punaste värvitud huultega naisi ja paar keskeas meesterahvast. Nad räägivad kärarikkalt üksteisega ja nõjatuvad mugavalt vastu minu voodi serva. See pere või õigemini suguvõsa on tulnud vaatama minu oigavat palatikaaslast.
Kuigi sanitar käis mind hommikul pesemas, olen osaliselt ikka veel kaetud kuivanud verega. Mul on külaliste ees oma oleku pärast häbi, aga ma ei suuda end isegi seljaga nende poole keerata, vaid laman selili mustuse sees ja loen halli lae alla kogunenud kärbseid.
Lapsed astuvad ruumi, märkamata minu traagilist seisu. Nad hakkavad palati sinisel linoleumpõrandal kummikeksu mängima. Kaks vanamemme istuvad minu voodi äärele, justkui poleks mind olemaski. Nad räägivad oigava naisterahvaga, kelle voodi ümber istub nüüd kogu suguvõsa.
Nad röögivad ja kallistavad. Nutavad ja naeravad.
Mina aga tahaksin vaikust. Mul on mu enese mured. Kas nad siis tõesti ei märka, millises seisus ma nende kõrval olen? Kas teisest inimesest ja tema tunnetest on tõesti võimalik nii halastamatult mööda vaadata?
Tahaksin neile röökida, et nad oleksid vait. Et nad külastaksid oma haiget sugulast vaikuses ja rahus. Aga nemad ei tee minust välja, vaid hakkavad palatis korraldama lõunasööki. Memmekesed võtavad voodi peal istudes paberist välja lambajuustu ja muud, mille hais mind öökima ajab.
Õde vaatab korra palatiukse vahelt sisse ja noogutab külalistele mõistvalt. Minu poole ei vaata ta kordagi.
Üks külalistest, keskeas härra, tõuseb püsti ja võtab taskust välja rahatähe, mida ta kogu seltskonnale näitab. Seejärel kõnnib ta palati ukse juurde ja ulatab selle meditsiiniõele. Valges määrdunud kitlis naine haarab võidunud rahast kiiresti kinni ning pistab selle kitli taskusse.
Ma ei mõista, kas tõesti jagatakse altkäemaksu ka haiglas? Kas tõesti pole albaanlaste jaoks ühtegi püha kohta…
Kui sugulaste kari pärast mitmetunnist külaskäiku ära hakkab minema, loobib iga külla tulnud inimene minu kõrval pikutava naise poole rahatähti. Nii see on, rahaloopimine näitab albaanlasele suuremeelsust, lugupidamist ja armastust ning seda kõike ka haiglas.
Ma olen näinud, kuidas sugulased lennutavad rahatähti vastsündinud lapse poole, keda on esimest korda vaatama tuldud. Raha topitakse ka pruudi rinna vahele pulmapeol. Raha sokutatakse appi rutanud politseinikule ja suuremeelselt antakse seda leinavale perekonnale.
Raha on Albaania jumal, millel on siinses ühiskonnas kõige vägevam mõjuvõim.
Siinset rahaloopimist ja -jagamist on mingis mõttes võimatu nimetada altkäemaksuks. Jah, minule kui kõrvaltvaatajale on see labasuse tipp, siinse rahva meelest aga ülimaid tunnustusi.
Palun vaikselt sosistades oma kaitseinglit — seda, kes mind Armiri käest eluga päästis. Tahan, et ta saadaks minu juurde meditsiiniõe. Ma pean pissile minema, aga ma ei suuda iseseisvalt tõusta.
Rahvas palatis tiirleb ikka veel minu voodi ümber ja röögib üle minu midagi oigavale naisterahvale. Lapsed turnivad voodi jalutsis, aeg-ajalt minu paistes jalgu puudutades.
Üks nendest võtab oigava naisterahva öökapilt väikese peegli, mängib sellega hetke, kuid unustab peegli siis minu kõhu peale.
Kui rahvas palatist lahkub, liigutan oma vasakut kätt aeglaselt peegli poole ja võtan sellest kogu jõuga kinni. Asetan selle värisevate kätega oma näo kohale.
Vaatan ennast imestusega. Meenutan endale surnuks pekstud inimest — sellist, nagu me oleme harjunud nägema mõne kriminaalse mõrvaloo illustratsioonina ajalehes. Mu nahk on muundunud ühtlaselt lillaks, justkui oleks veri minu sees juba tunde tagasi tardunud. Mu blondides juustes ei ole enam mitte ühtegi heledat laiku, need on verest mustjaspunaseks kuivanud.
Viskan peegli põrandale. Kas tõesti on selle tapatööga saanud hakkama mu oma mees? Inimene, kellega mul on ühine laps?