„Meie sooduspakkumine sisaldab lennupileteid, transporti, hotelli, hommikusööki ja ekskursioone.” Kõlab nagu turismifirma reklaam? Tegelikult promob end nõnda ilukirurgiakliinik Buenos Aireses.
Pärast peeso devalveerimist 2002. aasta alguses muutus Buenos Aires atraktiivseks mitte ainult tavalistele rännumeestele, vaid ka USA-st või rikkamatest Euroopa riikidest pärit „meditsiinituristidele”, kes otsivad odavamaid võimalusi rindade kohendamiseks, ninaoperatsiooniks, näo tõstmiseks või miks ka mitte uute hammaste saamiseks.

Internetis surfates leiab kümneid — kui mitte sadu — vahendajaid, kes pakuvad meditsiinituristile Buenos Airesesse tulekuks täispaketti, alustades lennupiletitest, linnaekskursioonist ja tangotundidest ning lõpetades personaalse giidi teenustega. Vahele soovitud iluoperatsioon, millele järgneb taastusravi meditsiiniõe valvsa pilgu all. Ning see kõik tuleb isegi koos lennupiletite ja peenes hotellis taastumisega odavam kui USA-s või Lääne-Euroopas, kusjuures silikoontissidele lisaks saab kaasa fantastilised mälestused Buenos Airesest. Ning ka sõprade-sugulaste eest iluoperatsiooni varjamine on lihtsam.

Nii räägib USA-s elav Maria teleuudises, kuidas seal oleks tema ninaoperatsioon, rindade tõstmine ning silikoonide panemine maksnud 17 000 USA dollarit, samas kui Argentinas saab sama asja koos lennupiletitega kätte alla 10 000 dollariga, lisaks saab tutvuda uue linna ja kultuuriga.
„Tuled Buenos Airesesse rindu kohendama ja rasva imema, aga ametlikult ütled kõigile, et õpid siin tangot,” naeris mu sõber Stefan Ameerikast, kui rääkisime temaga plastilise kirurgia turismist Argentinas. „Pärast kiidad suure häälega, et näed, mis tango inimesega teeb!”

Ühe meditsiiniturismile spetsialiseerunud firma kodulehe andmeil impordib Argentina maailmas enim silikoonimplantaate elaniku kohta. See konkreetne firma märgib oma kodulehel, et teenindab aastas vähemalt 500 välismaalast, kes tango sünnilinna lõikusele sõidavad.
Ning need 500 on vaid piisk meres. Kui palju aastas kokku selliseid turiste Argentinat külastab, ei oska keegi öelda, kuid kohalike arstide hea maine, madalamad hinnad ning Argentina veiseliha meelitavad aasta-aastalt aina enam meditsiinituriste ning seda mitte ainult USA-st või Lääne-Euroopast, vaid ka Brasiiliast.

Turistide iluoperatsioonide arv Argentinas ei saa aga vastu kohalike naiste „kohendamisele” — rikkamatest ühiskonnaklassidest pärit argentiinlannadele on opereerimine pigem kohustus kui võimalus. Erinevad allikad viitavad, et vähemalt iga kolmekümnes Argentina elanik on käinud ilukirurgi noa all ning sellise protsendiga on argentiinlased kõige iluopereeritumate rahvaste esikolmikus. Võitjakolmikusse mahuvad veel USA ja Mehhiko.

Nii mõnigi minu töökaaslane on rääkinud, et nende keeleõpetajad kallites keeltekoolides jutustavad lugusid sellest, kuidas kohalikud vanemad kingivad oma teismelisele võsukesele 15. sünnipäevaks silikoontissid ega leia selles midagi imelikku olevat. Tänavatelgi kohtab tihti tütarlapsi, kellel näod maskidega kaetud. Ma ei pööranud sellele esialgu tähelepanu, arvates, et ju neil on mingi haigus. „Oh ei, need maskides naised taastuvad ju iluoperatsioonist!” haris mind lõpuks ameeriklane Sach. Ning kohalikes poppides telesaadetes esinevad naisterahvad, kes väidetavalt on vanemad kui Marju Kuut, aga näevad välja nagu Liis Lass.

Välimus on paljude argentiinlaste jaoks kinnismõte: tuleb välja näha võimalikult noor, võimalikult ilus ja loomulikult võimalikult kõhn. Jah, ka toitumishäirete sageduse poolest on Argentina maailmas esirinnas. Arvate, et Eestis kummardavad inimesed kõhnusekultust? Teile tundub, et Eestis räägivad naised ainult kaalust ja dieedipidamisest? Ärge põdege, Argentinas on asjad palju hullemad.

Naisterahvad tõesti ei söö siin teinekord üldse, rääkimata sellest, et alkoholi tarbimine pole naistele soovitatav. Ma tean kohalikke 20–30-aastaseid keskklassi kuuluvaid „noori naisi”, kelle kõnelused isaga koosnevad peamiselt kinnitamisest, et jah, isa, ma käin korralikult trennis; ei, isa, ma ei söö rasvast
toitu; jah, isa, ma jälgin siivsalt kaalu. Kõik muu on vestluses teisejärguline.
Niimoodi siis näksivadki paljud kiitsakad ja blondeeritud näitsikud restoranis rohelist salatit, ajades terve õhtu läbi ühe klaasikese veiniga. Hommikul kulistavad nad aga matet peale, et jumala eest kaalus mitte juurde võtta!

Kui mu iirlannast sõbranna Helen, kes on piitspeenike, oma Argentina-perioodi alguses veel „külalispere” juures elab, saabub nende koju ühel õhtul uus üürnik Liz Austraaliast, kes on mõõtudelt umbes minu masti tütarlaps, ehk pisut laiemate puusadega. Aga igal juhul mitte paks! Kuuldes, et korteris pole lubatud kokata, küsib Liz loomulikult, kuidas ta siis söönuks saab, kui toitu valmistada ei tohi.

„Aga sulle meeldib isegi liiga palju süüa, kas pole!” tänitab seepeale vahetusema Dolores, pigistab Lizi puusadest ning asub häälekalt tervitama Helenit: „Helen-Helen, muy flaca, muy linda! (Helen-Helen, nii kõhna, nii ilus!)” Pole ime, et tüdrukud peagi Dolorese juurest sääred teevad ja omaette korterid üürivad.

Kuid ega kohalikud ole mures ainult oma välimuse pärast, ka nende vaimne tervis vajab järelevalvet. Psühholoogide ja psühhiaatrite kontsentratsioon Buenos Aireses on üks maailma kõrgemaid. Osa Palermo linnaosast kannab isegi psühhoanalüüsi isa Sigmund Freudi järgi hüüdnime Villa Freud — seal asub niivõrd palju sellealaseid kliinikuid. Paljud kesk- ja kõrgklassi porteño’d käivad siivsalt korra nädalas psühholoogi juures oma elu kurtmas, teate ju küll, nagu neurootiline Ally McBeal. Kogu selle kaalu ja välimuse pärast muretsemise juures mind väga ei üllatagi, et nad psühhoteraapiat vajavad.

Kui üks korralik porteño on käinud ära iluoperatsioonidel, ei maksa seda teadmist vaka all hoida, vaid tuleb aktiivselt sõprade- tuttavatega arutada. Mitte nagu Euroopas, kus iluoperatsioone tehakse suure saladuskatte all, neist avalikult rääkimata.

„Ah, kui ilus sa välja näed,” hüüatab mu sõbra Agustini ema Magui jõuluõhtul oma sugulast Ivanat nähes erutatult. Mind on kutsutud Argentina perekonna juurde jõuluõhtusöögile ning kombeka põhjamaa naisena saabun kutsel märgitud ajal, olles muidugi esimene kohalejõudnu. Viis minutit pärast mind saabub sugulane Ivana, 36-aastane vallaline ühe lapse ema.

„Milline muutus!” jätkab Magui kirglikult käsi kokku lüües. „Vaata, Liis, talle pandi kaks nädalat tagasi uued tissid ja tehti seda, noh, rasvaimu,” teatab ta ilmse uhkusega hääles. „Kas pole ilus?”
„Ee…” suudan mina vaid šokeeritult kogeleda. Ma pole kunagi elus kohanud inimest, kes ausalt tunnistaks, et ta on käinud iluoperatsioonil.

„Jaa, Liis, siin teevad kõik selliseid asju,” valgustab Magui mind köögis õhtusöögiks valmistudes emalikult ja uurib kohe, kas minulgi midagi opereeritud on, pöördudes pisut pettunud ilmel Ivana poole tagasi — ei olegi mul ei kunsttisse ega kohendatud nina, ning rasvaimu samuti proovimata.
„No ma ju ütlesin sulle kohe, kui me kaks kuud tagasi selle sugulase pulmas vetsus kokku saime, et miks sa ometi ei lase endale uusi tisse panna!” on Magui uhke, et Ivana tema soovi tust kuulda võttis.„See on kõik selleks,et ta mehele saaks,” lisab Magui mulle.

„Ei-ei, ma ikka tükk aega mõtlesin, et äkki on viga mu peas ning peaks opereerima mõistust, mitte rindu,” vaidleb Ivana kergelt vastu, „aga lõpuks ma mõtlesin, et mis seal’s ikka. Ja see on ikka kingitus mulle endale, mitte selleks, et boyfriend’i leida”.
„Muidugi, seda ka!” kiidab Magui takka.
„Ma arvasin, et kõige suurem probleem saab olema isale ütlemine, aga isa oli kohe asjaga päri — naine peab ikka ilus välja nägema,” naudib Ivana ilmselgelt tähelepanu.
„Kuule, räägi, mis nad täpselt sinuga tegid,” õhutab Magui hetk hiljem köögitugitoolis istudes ja teisi sugulasi oodates. Ivana alustab detailset kirjeldust, kuidas protseduurid kulgesid (kõik oli väga professionaalne ja ta ei tundnud midagi), kuidas ta end tunneb (tissides on konkreetsed punktid, mis valutavad, aga üldiselt on ta väga õnnelik ja rahul) ning milliseid valuvaigisteid ta tarvitama peab (erinevaid ja väga tugevaid).

„Teate, ma parem näitan teile,” ütleb Ivana ühtäkki ning hetke pärast seisab minu ees peaaegu võõras naine, tissid paljad,ja demonstreerib oma sõjahaavu.„Ega sa ei pane ju pahaks,” teatab ta lihtsalt ning jätkab detailse kirjeldusega, jätmata välja ühtegi pisiasja.
„Ah, qué linda, qué linda! (Ah, kui kaunis, kui kaunis!)” lööb Magui aga käsi kokku ning pöördub oma ema, vanema hispaania daami poole. „Mamma, ma juba pikka aega räägin sulle, et sa peaks minema oma silmi kohendama,” ütleb ta pedagoogilisel ilmel. „Tal üks sõbranna tegi, 81-aastane, ja nüüd näeb nii hea välja,” lisatakse mulle põhjendus.

Ivanast saab õhtu absoluutne staar, kelle sõjahaavadest rääkimine vaibub söögilauas vaid loetud minutiteks. Ivana ei näe suguvõsa ja sõpruskonna tänaõhtuses jutuaines midagi taunimisväärset.
Tõsi, mu argentiinlastest sõbrad tunnistavad hiljem, et selline jõuluõhtu on pisut hardcore ja ebatavaline, kuid näitab siiski üsna ilmekalt, kuidas oma iluoperatsioonidest rääkimises pole midagi imelikku.

„Ma olin kuus aastat silikoonrinnalise naisega abielus,” teatab mulle pärast jõuluõhtuloo kuulmist näiteks täiesti rahulikul ilmel ja valjul häälel mu argentiinlasest sõber Miguel, kui istume rahvast täis kitsukeses restoranis, kus kõik vestlused hästi teistesse laudadesse ära kostavad. „Pärast, kui lahku läksime, oli mul alguses tõsiseid raskusi, et harjuda normaalsete rindadega,” tunnistab ta valehäbita. Ühiskonnas, kus väline ilu on maksev, räägitakse õhtusöögilauas tseremoonitsemiseta asjadest, millest Eestis vaid salaja sosistada julgetakse.

„Aga kuidas siis olid ka need Ivana rinnad paljalt, ilusad või?” uurib Miguel kahvliga oma veiseliha rünnates, „oli tal siis vaja neid silikoone?”

Huvitaval kombel esitavad täpselt sama küsimuse kõik mu meessoost sõbrad, kellele seda lugu räägin, ja ma ei teagi, mida neile täpselt vastata.