Minu Austraalia: kas lapseootel eestlanna leiab kängurumaal tööd?

 (7)
Katkend raamatust!
Minu Austraalia: kas lapseootel eestlanna leiab kängurumaal tööd?
Scanpix

Katkend Airi Ilisson-Cruzi raamatust "Minu Austraalia", kirjastuselt Petrone Print. "Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu," kirjutab autor. "Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurusõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin."

„Päriselt ka, Airi, iga asi ju ON millekski hea,” kordan ma muudkui omaette, kui sellel viimasel Cafe Nova reedel koduseks saanud ettekandjapõlle eest võtan ja kohvikuuksest välja astun.

Tegelikult olen muidugi löödud naine. Olen juba väga rase (nagu austraallased suure kõhu kohta rõhutavad). Annan endale täiega aru, et olen emotsionaalne ja valmis hulga tühisema tegi asjade peale pisaratesse purskuma kui ootamatu vallandamis teade inimeste poolt, keda veel tund aega tagasi usaldusväärsete sõprade hulka lugesin.

Väike enesehaletsuse pisar juba piilubki silmanurgast… Vajan hädasti mõne vähem raseda ja rohkem kahe jalaga maa peal oleva inimese õlalepatsutust.

Longin kesklinna ja saadan kunagi linnaraamatukogust leitud eestlannale, viimaste kuudega ühe lähedasemaks sõbrannaks saavale Katrinile sõnumi, et võiksime kokku saada. Seejärel võtan kõne Erwinile, kes töötab Townsville’i pea tänaval asuvas linnavalitsuses. Erwin ronibki hetke pärast kontoritrepist alla ja võtab palmipuud ümbritseval betoonpaneelil mu kõrval istet. „Kuidas teil läheb?” naeratab ta ja patsutab mu kõhtu. „Ei midagi erilist, ainult et mind just vallandati!” karjatan ma ja räägin kurva loo ära. Kuidas mina heausklikult hoiatan inimesi ette, et kuu aja pärast me kolime ära, ja vastutasuks saan päevapealt kinga!
„Mis-ma-nüüd-teen, pulmadeni-on-ju-kuu-aega, kõik-kutsed-on-välja-saadetud, kuidas-me-küll-ots-otsaga-kokkutuleme?!” pahvatan ma ühe hingetõmbega.

Erwinil on see kaunis omadus, et kui midagi tõsist juhtub, siis ei ütle ta esialgu suurt midagi. Vastupidiselt mulle endale, kes ma karjuva ebaõigluse korral asun kohe maailma ümber korraldama.
Nii istubki mu mees mõni aeg vaikselt ja seedib kuuldut. „On ikka tõprad! Mul oli kohe algul nende suhtes paha tunne. Aga ära muretse, me saame igal juhul hakkama,” lohutab ta ja lisab: „Pealegi, ma olen ju kogu aeg rääkinud, et sa töötad liiga palju ja peaksid rahulikumalt võtma.”

Peatselt jõuab kohale Katrin, kes mõni aeg tagasi banaanifarmist Townsville’i kolis. Ta töötab samas Türgi restoranis, kus ma isegi õhtuti ettekandjaks käin. Ainult et Katrinile ei meeldi ettekandjaamet. Ta on selle asemel sisse imbunud restorani kööki ja töötab päeviti restoraniga kõrvuti asuvas Osmani kebabimüügis, mida juhendab türklane Carlos. Lennukalt mõtleval Katrinil on, nagu ikka, ideed varnast võtta.
„Carlos just mainis, et meil läheb kebabide müümine nii hästi, et peaks kolmanda inimese appi võtma!” teatab Katrin. „Läheme ja räägime temaga kohe täna õhtul!”

Järgmisel hetkel jalutabki meist nagu tellitult mööda Carlos, kes on kebabiäri äsja pärastlõunaseks pausiks sulgenud.

„Ae, Carlos! Vaata, sa just ütlesid, et meil on lisakäsi tarvis, ja Airil pole midagi teha,” haarab Katrin pikema jututa härjal sarvist.
Tõmmu, neljakümnendates eluaastates lüheldane ja mõnusa õllekõhuga Austraalias üles kasvanud türklane on Katrini kindlakäelisest ja usaldusväärsest tööjõust sõna otseses mõttes sõltuvuses. Kui Katrin midagi ütleb, siis nii Carlose jaoks ka on!

„Minugipoolest, miks mitte,” takseerib ta mind hindavalt. „Ma räägin vahepeal Osmaniga läbi ja sa tule homme hommikul katsetele — ilma katseteta ei võta ma ühtegi inimest tööle.”

***

Ma ei tea veel, et järgnevast kebabikeeramiskuust saab üks meeldejäävamaid perioode mu Austraalia tööelus.

Kõigepealt, Carlosega pole kuigi lihtne hakkama saada. Vastupidiselt minu ülimalt usinatele ja iga senti kalkuleerivatele endistele Cafe Nova ülemustele on Carlose puhul tegu laisa, aga emotsionaalse inimesega.
Sellest johtuvalt ei pea ta abilised kuigi kaua vastu. Carlos ei täi eriti maksta, kaob tundideks minema ja lükkab võimalusel ülesanded abilise kaela. Sealjuures meeldib talle õpetada ja näidata, et teised on laisad ja ainult ta ise oskab keerata parimat kebabi.

Varsti taban Carlose pehme koha.

Loe veel

„Suured naised on ilusad,” keerab ta alati helitugevuse põhja, kui raadiost sellenimeline laul algab. „Ja on ju ilusad, see on jumalast tõsi!” vaatab ta imetlusega mu lohmakat kõhtu. Ja nii uskumatu, kui see ka pole — iga kord, kui kebabi tuleb ostma mõni sada-ja-pluss-kilo iludus, muutub Carlos eriti meelaks ja üritab temaga juttu teha!
Mul kaob sõna otseses mõttes kramp kõhust ära. Viimased kuud olen Cafe Novas üritanud kanda ainult selliseid riideid, mis mu pirakat keskosa nii palju kui võimalik varjaksid. „Hea, et sul on suur põll ees, kõhtu pole sealt tagant nähagi,” tavatses Vanessa kiita. Tunnetasin alatasa, et Vanessa meelest oli rasedus justkui häbiasi või haigus, mis ühe korraliku söögikoha korralikule teenindavale personalile kuidagi ei sobi.
Uues kohas tunnen iga päevaga järjest enam, et oleksin nagu pääsenud karmist vanglast. Minu rasedusest ei tee Carlos erilist numbrit, vaid vastupidi — kipub seda hoopis ära unustama, pidadeski mind ilmselt niisama ilusaks ja suureks.

Oleme näiteks ühel reede öösel koos kuni kella kolmeni hommikul kestvas vahetuses, kui Carlos korraga salapäraselt silma pilgutab ja klaasuksega külmiku avab. „Meil tuleb pikk öö. Tahad äkki ka karastusjooki?” uurib ta kelmikalt.

„Miks mitte,” kehitan üllatunult õlgu.

Järgmisel hetkel keerab Carlos väledalt kahel Coca-Cola pudelil korgid maha, valab ligi poole sisust kraanikausist alla, kougib riiulipõhjast välja pruunis paberkotis rummipudeli ja kallab sealt Coca pudelitesse korraliku sortsu alkoholi.

„Aga, Carlos, ma ei saa ju?!” protesteerin hilinenult. „Õigus küll, ma unustasin!… No kui sa ei taha, eks ma joon siis ise ära,” kohmab mees.
Teiseks selgub, et Carlos praktiliselt ei oska kirjutada. Ta käib minult alatasa uurimas: „Kuidas hääldatakse sõna „ettetellimisel”? Aga „vaheaeg”?”
„Sa teed nalja?!” ei suuda ma algul uskuda. Selle peale tutvustab ta, et kasvas üles küll Austraalias, kuid nõnda suures türgi kogukonnas, et nii kodus, koolis kui ka poes suheldi enamasti ikka türgi keeles. Kus ta siis seda ingliskeelset kirjutamist pidi õppima?

Tunnipalk on siin ligi poole võrra väiksem kui eelmises kohas. Carlos maksab meile aga juurde natuuras ehk et alati on mul võimalik endale ja sõbrale keerata tasuta kebab ja haarata koju kaasa karastusjook.
Avastan üha enam, et Carlose karmi koore all peitub õrn süda. Ta on lahutatud ning tema kümneaastane tütar Jade elab Austraalia teises otsas Adelaide’is. Aeg-ajalt võtab mees rahakoti vahelt välja tumedasilmse tüdruku päevinäinud foto ning vaatab seda heldimusega.
Jah, Carlos on kui lapse hing mehe kehas.

Rohkem kui midagi muud ootab ta töötajatelt, et nood oleks semuks, kellega pikkadel päevadel tülitseda, mõtteid vahetada, vahel kõva häälega kisada ja pärast jälle ära leppida. Eeskätt saavad sule sappa need rännumeestest töötajad, kes tema tujude ja emotsioonidega kaasa minna ei viitsi.

„Mu kallis boss, vaata, kui räpane siin kõik jälle on!” hüüatab Katrin dramaatiliselt. „Ma ju ütlesin sulle, ära ütle mulle kunagi „boss” või ma vallandan su päevapealt!” karjub Carlos vastu, nii et terve tänav kajab, ning lööb samal ajal uhkusest ja edevusest rinna ette. Nagu öeldes: „Nähku kõik: mina olen selle kebabikoha kõige tähtsam nina!” „Jah, härra ülemus, loomulikult, härra ülemus!” hüüatab Katrin seepeale tehtult mesimagusa naeratuse saatel.

Vahel paisub ragin Carlose ja Katrini vahel nii suureks, et kliendidki saavad osa. „Paganama Katrin, on see ikka tüdruk! Rohkem ei võta ma enam eales ühtegi eestlast tööle!” puhib ja oigab Carlos hiljem õnnelikult, kui Katrin ukse head aega jätmata kinni lööb ja areenilt lahkub.

***

Kui ühtegi kebabihuvilist klienti parasjagu läheduses pole ja kõik tomatid-seened-sibulad ja muu lihakõrvane kraam hakitud, keerame raadios heli põhja. „Disko aeg!” hüüatab Katrin ja Carlosega eesotsas väänleme mõnda aega tantsuhoos nagu hullud.

Hommikuti suundub Carlos restorani baari ning naaseb sealt kolme cappuccino’ga, mille on ise kohvimasinaga valmistanud. „Ja kus šokolaad on!?” inspekteerime me piimavahutorbiku otsas olevat õhkõrna pruuni kihti. „Šokolaadi, Carlos, me oleme NAISED, me vajame šokolaadi!” ringutab Katrin ahastuses käsi.

„Kohutav… kohutav… mitte kunagi enam ühtegi eestlast….” pobiseb härra ülemus rõõmsa pahurusega, kui šokolaadipulbritoosi taskusügavusest lagedale kraamib ja nii kohvi kui ka meie tasse hoidvad sõrmed hoogsalt ja rikkalikult üle pulberdab.

See kõik on nii tohutult erinev Cafe Novast, kus mitte kunagi tasuta sööki ega kohvi ei pakutud. Ma naudin seda ootamatult pöörast, segadusi täis ja häälekat töötegemist rohkem kui midagi muud, sest see aitab aega sisustada ja viib muremõtted kaugemale. Vahel muidugi ikka mõtlen, nagu ilmselt kõik lapseootel naised: mis saab meie tulevikust, ning kas lapsega on ikka kõik korras? Ja kuidas me küll rahaliselt välja tuleme…?