Minu Brasiilia: kuidas kaks blondiini röövlite käest pääsesid
Peatume üksiku bensiinijaama juures, et autot tankida. Bensiinijaam seisab keset lagedat maastikku ümbritsetuna viigikaktustest. Kuskil pole hingelistki. Eemal näksib paar eeslit kaktusepealseid.
Oleme heas tujus, räägime kõva häälega ja viskame nalja. Brasiilia bensiinijaamades ei saa enamasti ise bensiini võtta, vaid autoakna taha ilmub teenindaja, kes pärib, kui palju ja mis bensiini on vaja, tangib auto ja kasseerib raha. Nii ka nüüd.
„Kuhu te sõidate?” pärib siinne teenindaja jutujätkuks.
Steffi proovib oma roostes portugali keelt, nagu ta ise ütleb, ja vestleb teenindajaga sõbralikult teedest ja paikadest, kuhu me oleme plaaninud minna. Mõne aja pärast saame teada, et see oli viga ja et kaevasime endile ühe suuremat sorti augu. Aga me tuleme sellest august omal jõul välja.
Bensiin paagis, jätkame teed. Hakkab juba veidi hämarduma. Suured puukujulised kaktused tee ääres kaotavad oma rohelise värvi ja seisavad nüüd kui tumedad tondid käed-jalad harali, igaüks ise poosis, lase vaid kujutlusvõimel lennata. Kitsas maantee on noolsirge ja inimtühi. Taamal loojub oranž päike. Tuleb tunnistada, et maastik tekitab veidi kõhedust. Kuhu me pidimegi täna veel jõudma? Caruaru külalismajja? Vaatan vilksamisi roolis istuva Steffi poole:
„Kui kaugel see Caruaru nüüd veel ongi?” pärin võimalikult muretult.
„Ainult mõni kilomeeter vist veel,” arvutab Steffi spidomeetrit vaadates. „Kas seal järgmise käänaku taga ei paista mitte juba linna tuled?”
Aga käänaku taga ei ole linn. Keset maanteed lõõmab hoopis lõke ja mitte ainult üks, vaid terve hulk väikeseid lõkkeid, nii et need on sulgenud tee.
Järgmisel hetkel saan teada, et Steffi ei ole mitte ainult vapper kaaslane, vaid ka osav ja kiire reageerimisvõimega autojuht.
„Was zum Henker soll das denn?” kuulen veel Steffi ahhetust, kui turvavöö valusalt mu rinnakorvi soonib, sest auto pidurdab järsult, kaldub vastassuunavööndisse ja rammib vasakul teepervel rappudes lõketest mööda.
Me ei vaata tagasi, vaid kihutame, nagu oleksid meil kuradid kannul. Kes muu selle põrgutule seal keset tühja maanteed süütas? Ja milleks? Ja kuidas? Ja millal?
Neid küsimusi hakkame arutama alles siis, kui oleme turvaliselt Caruaru külalismajja jõudnud. Soe õhtusöök kõhus, lubame omale tagasivaatavat pilku.
„Kuule, aitäh, et sa nendest lõketest nii osavalt mööda manööverdasid,” ütlen kergendatult, sest enesestmõistetav see rallitaktika ei olnud.
„Oh, sa oleksid ise samamoodi teinud,” arvab Steffi. „Mul ei jäänud aega mõelda.”
„Kas sa nägid seal kedagi? Lõkete ääres?” arutan edasi.
„Ei olnud seal ühtegi inimest ega autot, maju ka polnud, midagi polnud,” mõtleb Steffi järele.
„No olgem ausad, mis see siis oli?” arutlen valjult. „Kas keegi süütas ilu pärast keset teed paar lõket ja jalutas minema? Ma ütlen, see oli hoopis lõks, et autod seisma jääksid ja saaks neid röövida! Siin hõreda liiklusega teel, mille eest ju kogu aeg hoiatatakse. Aga kummaline, et lõkked põlesid täies hiilguses. Kas keegi käib terve öö sinna hagu juurde viskamas, et kunagi vastu hommikut mõnelt uniselt külamehelt vana käru röövida? Või …” Mul jooksevad hirmujudinad üle selja oma mõtet lõpuni mõeldes. „ … oli see spetsiaalselt m e i e uhke maasturi peatamiseks? Aga kust nad teadsid, et me läheneme? Paari sekundiga sellist lõõmavat takistusriba ei ehita.”
Juurdlev vaikus.
„Bensiinijaam!” pahvatame Steffiga kui ühest suust. „See teenindaja küsis, kuhu me sõidame!”
Ega me ei tea tänase päevani, ja kust peaksimegi, mis lugu nende lõketega täpselt oli, sellepärast jääb kehtima meie versioon, et bensiinijaama teenindaja helistas oma röövlitest kambajõmmidele naaberkülas ja ütles, et varsti sõidab mööda läikiv maastur, sees kaks välismaist blondiini, seega kerge saak, võtke nad rajalt maha. Aga võta näpust!
Järgmisel hommikul toimub Caruaru külalismaja tagahoovis üks õige veider üritus. Kaks eelmainitud blondiini on otsustanud oma elu ise juhtima hakata ja askeldavad küürakil ühe maasturi kallal nagu vargad või remondimehed.
„Anna nüüd F-täht,” ütleb üks.
Teine ulatab salapärase F-tähe.
„Krussi läks, lõika uus!” hüüab esimene jällegi.
Kui blondiinid selga sirutavad, võivad kõik näha, et süütu maasturi asemel pargib hoovis ähvardavalt ametliku välimusega politseiauto moodi sõiduriist, igast küljest hirmuäratavate kollaste ja mustade siltidega üle kleebitud nagu herilane. Siltide peal seisab suurelt UFPE. Targemad teavad, et see ei ole midagi muud kui Pernambuco ülikooli lühend, aga kes siin caatinga’s sellest kuulnud on. Proovime enda kasuks pöörata kord Eesti aupeakonsuli lausutud sõnad:
„Viibite maal, kus kõrgema võimu rekvisiidid tekitavad aukartust mis tahes … autol.”
Ka blondid juuksed kaovad. Öiste sipelgavaatluste eeskujul seome pähe tumedad T-särgid nagu turbanid. Et see pole moe viimane sõna, meid praegu ei huvita.
