Minu Brüssel: eesti mehel pole välismaal keeleoskust tarviski
Palka saime naisega sama palju ehk kahe peale roppu moodi. Vahepeal tundus, et varsti tuleks Porsche osta. Olekski võinud, kui mitte… Kui mitte.
Hakatuseks soetasime lahtikäiva katusega Chrysler Stratuse. Taas üks lapsepõlveunistus käes.
Õigupoolest oli mul nüüd saavutatud kõik, mida olin plaaninud enne kolmekümnendat eluaastat kätte saada — naine, palju raha, suure terrassiga korter välismaa suurlinna keskel, lahtine USA raud ning võimalus külastada meie planeedi kaugemaidki kohti. Elu on näidanud, et ma saan kõik, mida tahan, tuleb ainult piisavalt kõvasti tahta.
Keegi sadamakapten rääkis, et eesti mehel ei ole välismaal mingit keeleoskust tarvis, piisab kahest käest. Ühega näitad, et vot seda tahan, ja teisega annad raha. Ta olla Aafrikasse safarile laste pildiraamatu kaasa võtnud. Näidanud näpuga, et nii, krokodilli tahan — ja viidudki ta krokodilli juurde. Väga hea, linnuke taha. Nüüd sebrad! Palun, sebrad. Ja lõvi! Palun, lõvi. Ja nii edasi.
Kuni tolle ajani olin ma eluga umbes samamoodi ümber käinud. Mõtelnud liiga selgelt läbi, millest ma unistan, ning siis ajanud senimaani oma joont, kuni asi käes. Kõlab meeldivalt, aga kahjuks tüütab ära. Kinke on igav avada, kui tead, mis pakis ootab. Kui kingitused ei üllata, hakkad neisse paratamatult liiga kriitiliselt suhtuma. Või siis ongi põhjust kriitikaks, sest mõni kink on logisev, mingitpidi sobimatu.
Mis mul üldse viga oli, et aastal 2003 Pärnu perekonnaseisuametisse läksin, selmet elada pruudiga nii-öelda patuelu ning lasta ajal proovida, kas sobime või mitte? Mul pole kedagi peale enda mõtet süüdistada. Ja ei süüdistagi, kõik läks ju kokkuvõttes hästi. Näe, sõber Raido pidi kaks korda ebaõnnestunult abielus olema, alles kolmas joppas. Ilmselt on minu puhul tegu õpitud abitusega elu ees, mida saadab vankumata tahe saada seda, teist ja kolmandat. Ennast võib kannustada ja tegutsemisele ärgitada, aga elu ei ole Aafrika safari; paljast tahtest jääb vajaka, kui vastas on tõenäosus ja teiste inimeste elud. Keegi pole nii loll, et investeerida kogu varandus tõtlikult esimesse lotopiletisse ning olla veel solvunud kah, kui võidupilet ei näkka. Võidule meeldib, et teda oodatakse.
Mina näiteks arvasin umbes nõnda, et abielu on asi, mis 20–30 eluaasta vahel ikka ette võetakse. Kui iseloomud ja eluvaated ikkagi hästi kokku ei klappinud, otsustasin ma, et ah, eks need naised ongi sellised, nagu anekdoodid, rahvalaulud ja heitunud joodikud kirjeldavad. Et muudkui kannata ära. Sõber Inno, kelle isik peaks lähiaastate meediaskandaalidest Eesti rahvale tuttav olema, sõnastas asja umbes nõnda, et naisi peab rahulikult ootama, küll nad tulevad ja lõpuks tuleb see õige kah. Endale kannatamatusest kannatusi põhjustada on üks suurimad põrsatempe, mida inimene saab enda vastu teha.
