Minu California: "Ma pistsin ta koos pükstega pesumasinasse ja pilti ta enam ette ei võtnud"

 (9)
Picture 025
Picture 025

Katkend Ede Schank Tamkivi raamatust "Minu California" kirjastuselt Petrone Print.

Fitbitiga läks siiski nii, nagu meie udupeade peres sageli igasuguste pisikeste asjadega kipub juhtuma — ma pistsin ta koos pükstega pesumasinasse ja pilti ta enam ette ei võtnud. Kui tootja poolt asenduseks saadetud seade ise pärast lühikest kasutamist üles ütles, otsustasin katsetada konkureerivaid sammulugejaid.

Tolleks hetkeks oli juba päris mitu tootjat välja tulnud ka oluliselt praktilisemate, käevõru-kujuliste sammumõõtjatega. Nike, Samsungi ja teiste peamiselt sportlastele sobivate toodete seast sõelusin välja hoopis kõlarite tootmise poolest tuntud ettevõtte Jawbone kümnes kirevas värvitoonis pakutava UPi, mida on mitmes ajakirjas nimetatud ka tüüpiliseks Silicon Valley kohustuslikuks aksessuaariks. Minu valik langes rohekassinisele võrule, mis sobis sujuvalt kokku suurema osa minu garderoobiga. Õige pea taipasin, et edevat välimust pole geniaalsed arendajad niisama ilu pärast loonud: värviline võru käe ümber toimib samamoodi kui seltsimärk rinnas või tudengikorporatsiooni sõrmus — sinu salasõbrad tunnevad su juba kaugelt ära ja tulevad juttu tegema, sest sõnadetagi on selge, et teil on palju ühist. Tundmatute inimeste seltskonnas on see käerõngas nagu omamoodi jäämurdja: „Oo, sul on ka see UP! Oled rahul?! Miks sa just selle valisid?” Ja juttu jätkub kauemaks.

Kiitmise kõrval pean ma siiski tunnistama, et UPil on võrreldes Fitbiti ja Nike FuelBandiga ka mitu olulist miinust: tal puudub ekraan ja andmete vaatamiseks tuleb ta ühendada telefoni külge ning ka aku peab palju vähem vastu. Samuti on ta samme loendades oluliselt vähem tundlik ning näiteks rattasõitu ta liikumiseks üldse ei arvesta. Ja kuigi ta kannatas mitu korda vapralt ära mõnedki vannis- ja basseiniskäigud, sai suvine suplus Soome lahes talle siiski lõpuks saatuslikuks, nii et telefon minu UPi enam ära ei tundnud.