Esimestel Filipiini-reisidel manan kukevõitlusele mõeldes näole vaid tülgastunud ilme ja võitlusareenile minekust keeldun kategooriliselt. Neljandat korda siin olles saab lõpuks uudishimu vastumeelsusest võitu ja eneselegi üllatuseks leian ennast tribüünilt kukevõitlusele kaasa elamas.

Kukkede kasvatamine on omaette täppisteadus. Maapiirkondades ja vaesema elanikkonna seas on levinud „krantsi tõugu” segaverelised kuked, kõrgklass seevastu kasutab kallihinnalisi tõupuhtaid ja spetsiaalselt „kiireks tapmiseks” treenitud linde. Kui ise kasvatamisega tegeleda ei soovi, siis saab kuke endale osta nii 500 kui ka 120 000 peeso eest (8 eurot versus 2000 eurot).

Kaks aastat tagasi soovis üks eestlaste seltskond rikastada kukevõitluse elamust, viies oma isikliku kuke võistlustulle. Jastwani vahendusel sõlmiti ühe kohaliku kukekasvatajaga kokkulepe, et võistluspäeva hommikul saavad nad endale 1500 peeso eest kuke osta. Kui eestlased areenile kohale läksid ja kukekasvataja tühjade kätega välja ilmus, selgus aga, et lubatud kukk oli eelmisel ööl ära surnud — vanadusse. Et mitte pahaaimamatu turisti kombel — ostes raugastunud kuke — ohvriks langeda, eelistavad paljud ise tegeleda oma kukkede tõuaretuse ja kasvatamisega.
Mga sunoy ehk võitluskukk jõuab võistlusvormi 1,5aastasena, kuid selleni viimine algab juba alates sünnihetkest. Eriti intensiivne „tuunimine” toimub paari kuu jooksul enne plaanitavat võistlust. Kukkedele söödetakse sisse loendamatu arv erguteid ja toidulisandeid — toonikuid, B-vitamiinide komplekse, stimulante ja multivitamiine –, tehakse B12-vitamiini süste, ning päris võitluse eel antakse koguni testosterooni.

Igapäevaselt on kukkedele ette nähtud range treeningrežiim, mille käigus peavad nad pikki vahemaid jooksma, neid õpetatakse, kuidas ellu jääda ja kuidas tappa. Treeningute käigus kaetakse lindude küünised vigastuste vältimiseks pehme vooderdusega. Kuked saavad rohkem hoolt kui mistahes teised koduloomad-linnud, pidev paitamine ja massaaž ning nende pesu vee ja šampooniga on vaid killuke neile osaks langevast tähelepanust. Ei ole liialdus öelda, et peremehed kohtlevad oma kukkesid sageli suurema hoole ja armastusega kui abikaasat või lapsi.
Rahuldamaks kõigi huvirühmade üha kasvavat nõudlust, on kukevõitlusest välja kujunenud mitme miljardi dollarine tööstusharu, mis annab tööd ja leiba suurele osale riigi elanikkonnast. Kui aastas läheb võistlustulle hinnanguliselt viis miljonit kukke, on ilmselge, et tööd ja leiba jagub nii kõrgemast klassist tõukanade munade importijatele, tõuaretusfarmidele, „kiirele tapmisele” spetsialiseerunud kuketreeneritele, toidulisandite ja ravimite tootjatele ning müüjatele, samuti võistluste korraldajatele ja kihlveovahendajatele ning leidub koguni veterinaare, kel piisab mugavaks äraelamiseks ainult kukkedele spetsialiseerumisest ja kes muud linnud-loomad võivad üldse ära unustada. Ma ei taha teadagi, mis juhtub selle riigi majandusega, kui mingi ime läbi peaks tekkima olukord, kus loomakaitseaktivistid suudaksid globaalsel tasandil keelustada kõiksugused kuke-, härja- ja teiste lindude-loomade võitlusspordid.

Cockpit on üldnimetus kukevõitluse areenile. Pisikestes maapiirkondades on levinud eelkõige väikesemõõtmelised illegaalsed matšid ehk tupada või tigbakay. Kogunetakse nurgatagustes või tagaaedades, kus vähegi ruumi on ja huvilisi leidub, tegutsemisreeglid on paika pandud vastastikuse kokkuleppe alusel ja võisteldakse võimude eest varjatult. Suurem osa majandusharust tegutseb aga laialdaselt üle riigi paiknevatel statsionaarsetel võitlusareenidel, mis on riiklikul tasandil legaliseeritud, reglementeeritud ja kuuluvad järelevalve alla. Legaalsed areenid on vaesemates piirkondades väiksemad ja bambusest ehitatud ning suuremates piirkondades suursugused betoonehitised.

***
2010. aasta veebruari alguses otsustan koos turistidena saabunud eestlaste seltskonnaga võtta ühiselt ette külaskäigu sellesse minule nii võõrasse, pigem tülgastavasse või koguni täielikult ükskõikseks jätvasse maailma. Elan ma ju ometigi poole kohaga Filipiinidel ja minu lapse soontes voolab filipiini verd, seega on igati õiglane anda võimalus ka siinse kultuuri lahutamatule elemendile.
Eelarvamused jätan värava taha. Jastwan teejuhina kaasas, siseneme pühapäeva pärastlõunal Boracay esinduslikule kukevõitlusareenile. Juba värava taha kostab kukkede kiremist vaheldumisi rahva huiletega.

Võitlusareen on all keskel, vaatajatega täidetud tribüünid ringjalt selle ümber kõrgumas. Tribüünile sisenedes tekib hetkega tahtmine kõrvad kinni katta ja silme eest läheb kirjuks. Püsti seisev publik karjub läbisegi arusaamatuid korduma kippuvaid repliike ja vehib energiliselt kätega, demonstreerides erinevaid näppude kombinatsioone. Järsku tekib vaikus ja pilgud suunatakse alla võitlusareenile.

Kaks kukke asetatakse ringi keskele ja vabastatakse omanike haardest. Hetkega on tribüün uuesti täitunud valju kisa ja ergutamisega. Kuked rapsivad raevukalt tiibadega, üritades teist nokaga tabada või tollele küünistega turjale hüpata. Kui hetkeks nende raev vaibub, siis tõstab kohtunik mõlemad turjast üles, katsub neid nokkapidi kokku viies ärritada ja asetab nad taas maha. Matš jätkub, kuni üks kukkedest enam jalgu alla ei võta. Kostavad läbisegi rõõmuhüüded ja pettumusnurinad. Järgmiseks läheb lahti aga midagi täiesti ennenägematut. Rullikeeratud rahanutsakud hakkavad mööda tribüüni kõikvõimalikes ilmakaartes ringi lendama.
Tuleb välja, et kogu kihlvedude süsteem on üles ehitatud pimesi usaldamisele. Kui võistlustulle astuvad kuked on välja kuulutatud ja rahvale demonstreeritud, läheb lahti kihlvedude sõlmimise aeg. Rahva seas seisavad kihlvedude vahendajad ehk kristo’d, kes hõikavad välja ja võtavad vastu erinevaid panuseid. Hüüdnimi kristo tuleneb nende asendist kihlvedude sõlmimise ajal, kui nad seisavad näoga rahva suunas, käed taeva poole nagu Kristusel ristil.

Kristo-amet on paljudele ainuke sissetulekuallikas, mille käigus on tänu väljakujunenud mnemotehnikatele nende heal juhul põhiharidusega meeste mälumaht treenitud lausa uskumatule tasemele. Vahendaja võtab igaks matšiks, mis kestab mõnest sekundist kuni paari minutini, vastu kaheksa kuni kümme panust, vahel rohkemgi. Kõik käib nii kiiresti, et tehingute kirjalikust fikseerimisest ei tasu unistadagi. Panused sõlmitakse suusõnal ja panustatud raha ei pea võidu korral üldse taskust välja võtmagi. Seevastu viskavad kaotajad enda panustatud raha pisikeseks palliks kokku mätsituna vahendajatele, kes siis võitjatele nende tasu välja maksavad ning vaikimisi reeglite kohaselt kümme protsenti võidetud summast teenustasuks saavad.

Võistlustulle astuvatest kukkedest on üks alati tugevama reitinguga kui teine, mis tähendab, et temale panustades on võiduprotsent väiksem kui nõrgema reitinguga kuke puhul. Seega tuleb esmalt otsustada, kummale soovitakse panustada, kas Ilamado ehk kõrgema või dejado ehk madala reitinguga kukele. Lisaks on erinevad panusetüübid nagu võrdne panus ehk parehas, mille puhul 100 peesot panustades ka võidad 100 peesot, lo dies — 100 panustad, 125 võidad, walo-anim — 300 panustad, 400 võidad; ja samamoodi veel terve rida spetsiifiliste terminite taha peidetud panuseliike.

Panuse suurust väljendatakse sõrmedega niiviisi, et ülespoole suunatud sõrmed tähistavad suurtel areenidel kümmet või sadat tuhandet peesot, väikestes maapiirkondades, kus panused väiksemad, aga hoopis kümneid. Allapoole asetatud sõrmed tähistavad tuhandeid ja külje peale suunatud sõrmed sadasid. Näiteks — kui näidata ühe käega kahte allapoole suunatud sõrme ja teise käega kolme sõrme külje peale, tähendab, et soovid panustada kaks tuhat kolmsada peesot.

Terminitele ja käemärkidele üles ehitatud kihlveosüsteemi on ilma kohaliku giidi ja tõlgita enam-vähem võimatu siseneda. Isegi Jastwan ei julge ise panuseid välja öelda, vaid palub seda kindluse mõttes teha oma heal sõbral ja regulaarsel panustajal, pikki aastaid Bombomis baarmenina töötanud Dereckil. Kuigi kogu see loomapiinamise teema on algusest lõpuni lihtsalt rõve, pean tunnistama, et eelarvamused värava taha jätnuna avastan ennast mingil hetkel iga matši alguses soosikut välja valimas ja võitlusele tulihingeliselt kaasa elamas.

Need üksikud korrad, mil keegi meie seltskonnast raha panustab, on eriti köitvad, kuid pettumust valmistab, et need hetked on nii üürikesed. Panuse tegemisest olukorra lahenduseni võib tõesti mööduda vaid mõni hetk. Mõlemad meiega kaasas olnud paaridest panustavad vaid korra, ühed kaotavad tuhat peesot, teised võidavad järgmise matšiga seevastu tuhat kakssada peesot, ning Jastwan jääb viie panuse kokkuvõttes tuhande viiesaja peesoga plussi.

Eriti nadilt kukub välja situatsioon, kui umbes kahekümne viie aastane eestlasest meesterahvas koos elukaaslasega areenile siseneb ja meid märgates õhinal uurima tuleb, et mis, kus ja kuidas. Võtmata endale aega kogu süsteemist ülevaate saamiseks, soovib ta kohe järgmiseks matšiks panuse panna. Kuuldes, et tuhat peesot on miinimumpanus, nõustub ta sellega ja osutab näpuga täiesti suvaliselt vasakpoolse kuke peale. Alanud lahing lõppeb juba vähem kui kümne sekundiga niiviisi, et tema valitud kukk läbilõigatud veeni tõttu verest tühjaks jookseb. Taskupõhjast oma tuhandet peesot välja otsiva mehe silmis näen ilmselget hämmingut, pettumust ja nördimust samal ajal. Ei jõudnud õieti kaasa elama hakatagi, kui juba matš läbi ja raha tuulde lennanud. Võistluse ajal on iga kukk peale omaenda terava noka varustatud enamasti vasaku jala ümber asetatud pika lõiketeraga, mis siis praegu kaotajale selle surmava haava ka põhjustas.

Veel enne, kui sündmuspaigaga hüvasti jätame, köidab meie pilke areeni läheduses laua taga istuv härrasmees, kes, tuim nägu ees, viimasest matšist eluga pääsenud kukke vilunud liigutustega sõna otseses mõttes kokku nõelub.

***
Võistlustel osalemine on seotud suurte traditsioonidega ja kujuneb sageli terve perekonna või suguvõsa ühistegevuseks. Kogu tsükkel näeb välja umbes selline, et juba paar päeva varem eri toidu peal olnud ning hormoone ja steroide täis süstitud kuked saabuvad võistlusalasse koos saatjatega lahingupäeva hommikul. Algab kukkede võistluspaaridesse jagamine tõu, kaalu, jalgade asendi, tiivalaiuse, nokapikkuse, peasuuruse, sulestiku kvaliteedi ja kes teab veel mis näitajate alusel.

Tervet meeskonda on tarvis juba selleks, et hoida kuni võistluste alguseni oma kukkesid kiivalt peidus ja ohtude eest kaitstult. Valveta jäänud kukel on oht langeda pahatahtlike konkurentide küüsi, kes võivad kõigest hetkega murda kuke ribid, vigastada tiibu või välja väänata jalad. Ohuks on ka kuke nokaulatusse sokutatavad mürgitatud viljaterad või muud toidupalad.

Mõnd aega enne saabuvat matši toimub „soojendus”: võitlusse minevat kukke õrritatakse mõne teise kukega, et võistlejat vihale ajada ja eesootavaks matšiks üles kütta.

Kohtunike töö on enne matši puhastada alkoholiga immutatud lapiga kukkede jala küljes olevad terad — see peaks kindlustama, et niigi surmavalt teravad noad poleks kaetud mürgiga.

Võitja väljakuulutamiseks tõstab kohtunik kuke kõrgele üles. Võitjameeskond lahkub areenilt nii oma kuke kui ka kaotajaks osutunud surnud või haavatud kukega. On ka juhtumeid, kus võitja pääseb vigastusteta, kuid enamasti on saadud haavad nii suured, et kukk vajab heal juhul mõningast kokkuõmblemist, halvemal juhul pikaajalist ravi.

Vaid üksikud kuked jõuavad elu jooksul pidada üle kahe-kolme lahingu. Ainult väga heade tõuomadustega kuked jäetakse tõuaretuse eesmärgil ellu ka vigastatutena. Ülejäänud leiavad aga kiirelt tee pere söögilauale, hoolimata vintskest lihast ning ohtratest sissesöödetud ja süstitud lisaainetest. Olukorra leevendamiseks vahetatakse keetmise ajal küll mitu korda vett, kuid siiski ei usu ma eluilmas, et võitluskuke liha saaks kanda tervisliku toidu nimistusse või et ma oleks kunagi nõus seda enda või oma lapse toidulaual nägema.