Minu Gruusia: Supra — välismaalase parim mälestus Gruusiast
Mis on supra? Tamada kohustused.
Kuidas koju pääseda?
Nukrad ja imelised laulud.
Pärast seda, kui olen esimese supra´ga Batumis tutvuse sobitanud, jääb see tähistama kogu minu siin oldud aja kõikvõimalikke ettevõtmisi, kus iganes grusiinidega tegu. Supra on enamasti õhtusöök, kuid muidugi võib asjaga pihta hakata juba varem, sest kui juba hoog sisse saadakse, võib supra-laua taga istumine venida päris pikale. Põhjamaade kombel hommikuni nokkimine ei ole siinmail siiski kombeks. Pärast südaööd on pidu lõppenud.
Otari Sharadze, praeguseks Eesti aukonsul, on vana kooli härrasmees, kes on kuulunud kunagi Adžaaria valitsusse ja kellel on tamada õigused. Tamada on supra lauaperemees, kelle juhtimisel pidu kulgeb. Esimesel õhtul Batumis viiakse meid kõiki tagasihoidlikku kohalikku kõrtsi, kuhu me halba aimamata näljastena maha istume ja kutsujal tellida laseme. Laud kattub meie jahmatuseks järjestikku saabuvate roogadega, mis esimese ringi lõpetamist ootamata ruumipuudusel lihtsalt eelmiste roogade otsa asetatakse. Tamada tõstab esimese toosti külaliste auks, sõnad on pidulikud ja ülevad ja esimesel korral niimoodi lausa imelikud kuulata. Püüan vahepeal toidu kõrvale veini lonksata, aga saan märkuse osaliseks, et juua tohib ainult tamada toosti peale, vahepeal mekivad vaid matsid. Tohoh, suhteliselt diskrimineeriv. Õnneks on härra Otari käbe toostimeister ja toostid lähevad üha kaunimaks. Tõstetakse rahu, perekonna, esivanemate, laste, kõikide lauas viibivate ja südames koha leidnud daamide auks. Nüüd ilmub lauda sarv. See valatakse veini täis ja kuna sarvega on selline lugu, et see eiseisa ju püsti, siis nõutakse korraga tühjaks kummutamist. On käes alaverdi aeg. See tähendab, et tamada poolt välja hõigatud toost antakse sarvetäie veini saatel edasi järgmisele külalisele ning samal teemal tuleb jätkata. Mina kasutan alatut võtet ja lasen oma sarve kõrvalistuja abiga peaaegu tühjaks valada, enne kui toostiks tõusen, kummutan siis aga hoolega ja jõnksutan kõrisõlme, et oleks usutavam. Saan aplausi osaliseks ja tean, et olen igavesse ausse tõusnud. Kui siis veel tantsuks läheb ja ma kelneri abil kiiresti paar adžaaria sammu selgeks saan, olen täiesti omaks võetud. Õhtu lõppedes lähevad toostid üha härdamaks ja „jahedate” eestimaalastena oleme kuumast septembripäevast, ohtrast veinist, maitsvatest roogadest, mis mitte kunagi laualt otsa ei saa, ja kaunitest sõnadest südamepõhjani liigutatud.
Selline saatus tabab siin kõiki eestlasi. Supra on kindlasti üks meeldejäävamaid mälestusi, mis võõramaalasel Gruusiast kaasa võtta.
Kui sa aga pisut kauem Gruusias viibid ja aru saad, et ei pääse sellistest sööma- ja joomaorgiatest kusagil, kus sa aga vähegi kohalikega suhtled ja kus on põhjust midagi tähistada, siis võib korralik supra ühel hetkel agooniaks muutuda. Mingil moel on see juhitamatu protsess. Ja külalislahkus muutub lämmatavaks,kui külalise soovidega tegelikult enam ei arvesta ta. Võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine ja enamasti see ka õnnestub. Selle üle kurdavad kõik siin pikemalt viibivad välismaalased. Ilmestan eeltoodut kirjeldusega väikesest väljasõidust Lago dekhi looduskaitsealale. Plaanime saatkonna rahvaga minna uudistama LääneGruusia suurimat looduskaitseala, kus on olemas jalutusrajad, kosed, järved, hobused ja muu imeline. Sõit sinna on pikavõitu, kuid tasub ära, kuna tegemist on ühe organiseerituma ning korrastatuma kaitsealaga. Kas jääme ööseks või sõidame õhtul tagasi, jätame saatuse otsustada. Kuna teeme tee peal põike ka Gareji ning Signagi, jõuame Lago dekhisse alles hämaras ning laseme autojuhil uurida, kas me saame kuskil ööbida. Kohale jõudes on juba levinud info, et tulemas on suursaadik, ja meid võetakse looduskaitsepargi direktori tasemel vastu. Hotelli tagahoovi on kaetud supra-laud, millele meie juba kogenud silmad hinnangu annavad - siit eluga ei pääse. Kuna on oktoobrikuu, siis on värsked veinid suurtes plastmasskanistrites enesestmõistetavalt juba ritta ootama laotud. Taoliste ürituste puhul on kombeks kohalikul tasandil olulisi isikuid lauakülalisteks kokku kutsuda.
Esimestel kordadel püüdsin ma eakate härradega kohusetundlikult suhelda ja neile oma tänulikkust ning austust avaldada, aga see oli suhteliselt tühi vaev, sest neil pole plaaniski suhelda. Mõnikord jäi mul mulje, et kohalik autoriteet annab käsu mõnele vaesele vennikesele, kes siis oma perega laua katab ja pärast laua otsas istet võtta tohib. Nii on ka seekord. Toolid täituvad hulga meestega, kes omavahel mõmistades klaasi tõstavad ja vaheldumisi šašlõkki küpsetamas käivad. Kohale on kutsutud paar kohalikku pillimeest, kellest ühe leivanumber on ninasõõrmetega vilepilli puhumine ja kuna sõõrmeid on kaks, siis puhutakse kahte vilepilli korraga. Loogiline.
Tamada on direktor ise ja tema toostid on loomulikult pidu likud ja kõlavad, ikka igavesest sõprusest, rahust, perest, armastusest ja nii edasi. Aga ega meie tuline Toomas, kes juba tamada-asjanduses teatud vilumuse on omandanud, alla jää. Et peremeest pisut üle trumbata, paiskab ta oktoobriöhe veelgi sõnaohtramaid ja tundelisemaid tooste, nii et kohalikud vangutavad vaid päid ja väidavad, et sellist meest pole siinkandis enne nähtud. Kuna aga laud on pikk, hakatakse õhtu kulgedes teises otsas iseseisvalt tooste tõstma, igaks juhuks küll summutatud häälel, et pea-tamada’d mitte solvata. Peetri pere, kes ei ole ööbimisega üldse arvestanud, niheleb minema, käes on ju öö ning tagasisõit pimedas tüütu ja ohtlik niikuinii. Kuid lauast varem lahkumine on supra puhul tõeline kunsttükk. Kuna Peetri ämm proua Malle on alles Gruusiasse saabunud ning täiesti ootamatult esimesel supra’l, siis ilmutab ta vältimatu lahkumise tõttu kahetsusemärke. See on suur viga ning teeb Peetri katsed lahkuda veel komplitseeritumaks.
Proua Malle esimene reaktsioon, kui meid pimedas tagahoovi juhatati, oli hirm meie kõigi julgeoleku pärast. Kuid kohalike härrade galantne tähelepanu, esmakordselt kuuldud toostid ning värske vein on oma töö teinud. Nii juhtub kõigi eestlastega ka enne ja pärast proua Mallet — nad langevad lõksu. Mõningate toostide ja kiire tantsutuuri järel saab Peetri otsustavus aga siiski võitu. Mingil hetkel anname Nataga üksteisele silmadega üle laua märku, et tarvis hotelli magama hiilida. Kuid kõiki valvatakse hoolega ja nii algab kõva protest, nõnda me siis tõuseme ja istume nagu mingis lauamängus veel mõnda aega. Lõpuks siiski tõustakse ja saadetakse meid hotellini, enne meie kahe auto pagasnikuid veinilähkreid täis ladudes. Hommikul ärgates näen esimest korda ümbrust, sest väga
tähisest taevast hoolimata oli eelmisel ööl siiski väga pime. On ju oktoobrikuu. Hirmsasti tahaks kohvi. Lähen alla vaatama, kas saan ehk ise midagi kokku keeta. Kohvi ma ei leia, küll aga näen liigutavat pilti meie kaaslasest, kes on minust veel varem ärganud. Tundub, et ta on ennast pisut üksikuna tundnud ning leidnud jutukaaslasteks kaks hiigelmõõtu siga. Üks neist, kes on ilmselt äsja lombis püherdanud, kõõlub nüüd mudast tilkudes häbelikult ja kõhklevalt aia vahel. Teine aga, puhas, roosa ja priske, tohutute laperdavate kõrvadega, nosib õunu. Ta küünitab kärssa torukujuliseks venitades oksa poole ja rapsib õuna sealt justkui vaakumiga lahti, kõõritades samal ajal silmanurgast meie kaaslast, kes vestlust püüab arendada. Kohvi me saame!Direktor paarutab rohelisel villisel kohale, värske kui ladvaõun, ja juhatab meid kohalikku kõrtsi, kus on juba õue pikk laud kaetud. Hakkab pihta!Meil oli ju plaan minna loodusradadele ja koske vaatama. Mida põrgut me teeme! Ei saa aga uusi sõpru solvata ja kohvi tahaks ikkagi ka. Lauale tuuakse rasvane pohmellisupp khashlama, hinkaalid, salatid, šašlõkk, chacha (kohalik viinamarjaviin), õnneks ka mineraalvesi Borjom ja kõige lõpuks sõrmkübaratäis türgi kohvi. Aga ka see hommikusöök saab lõpuks otsa ja me asume looduspargi poole teele… kuigi sel hetkel oleks tahtnud juba uuesti magama minna. Mida mõni meist, kes oli asjade käiku ette nähes kaasa võtnud stiilse mägimatkadeks mõeldud magamis koti, auto tagaistmel ka tegi. Looduspargi omapäraks on Lääne-Gruusia kohta harjumatu subtroopiline kliima, seetõttu on alusmets üleni luuderohu ja väänkasvudega kaetud, tõeline džungel. Rada on piisavalt vaevarikas, kohati väga kitsas ja mööda kõrget kaljuserva kulgev, kosed sini-sinised ja õhk imeline. Paradiis!Peame tõsist plaani tulla siia mitmepäevastele hobumatkadele. Tagasi jõudes tahaks küll tõesti lihtsalt koju. Vahepeal on aga laekunud info, et meid oodatakse kohalikku veinitehasesse, mis polevat üldse mitte kaugel, vaid praktiliselt tee ääres. Laseme ennast ära lollitada ja kolistame põldude vahel tunnikese mööda kehvi teid, et jõuda suurde vabaõhuveinitehasesse, kust saame igast tünnist kaasa lähkri veini, mis enam hästi pagasnikusse ära mahtuda ei taha.
Juba enne autodesse istumist saabub uus, kõiki väga ärevaks tegev teade. Meie uue gruusia sõbra pere ootab meid Gurjanis, mis jääb ju ka tee peale. Ei saa salata, tee peale ta jääb, aga me juba teame, mida see tähendab, et kellegi kodus oodatakse - supra!
Ja kõik kordub jälle! Sealsamas laua ääres küpsetatakse nii puri’t kui šašlõkki, kreeka pähklid on laotatud vaagnatele, vein juba kannudesse valatud, eelroaks puhastame endile hiigel suuri granaatõunu. Lepime omavahel kokku, et teeme hästi kiiresti, rõhutame, et suursaadikul on õhtul kohtumine ja laseme enne pimedat jalga. Õige pea on meie taktika aga vett vedama läinud, mõnus soojus rammestab otsustavuse, ka tuline Toomas on alla andnud, ei jaksa enam tooste puistata ja limpsib pirnilimonaadi, millega ta salamahti oma kohustusliku veini asendas. Õhtuseks muusikuks on kutsutud noormees, kes meile kitarri saatel gruusia laule laulab. Ühel hetkel aga kostab täiesti veatu, kuigi kõva aktsendiga „Juulikuus lumi on maas”!Nagu ikka, nii on ka tema Eestis käinud ning meie maad armastama hakanud. Mõne tunni pärast ilmub lauda täisvormis politseinik, relv kabuuris. Tema pidada meid Tbilisisse eskortima. Eskortima! Kellel seda veel vaja on? Aga ei aita ükski vastuväide, saavutame vaid nii palju, et eskorditakse üksnes poole maa peale. Kõigest hoolimata häirib mind sel õhtul teravalt siinne naiste komme lauda mitte istuda, vaid üksnes külaliste ja meespere eest hoolitseda. Seekord käib maja vahet, trepist iga kord üles ja alla ronides, viimaseid päevi lapseootel noor naine. Kutsun teda lauda ja lunin Natat, et too läheks talle kööki järele, kuid Nata juba teab, et see on asjatu vaev. Kui me lõpuks lauast robinal tõuseme, ilmub välja vanaperenaine, pluus vahetatud, silmnähtavalt meigitud ja pärlid kaelas. Mind teeb see nii kurvaks.
Supra puhul ei ole tegemist turismiatraktsiooni, vaid sügava traditsiooniga, millest hoitakse rangelt kinni igas pere konnas Noorem põlvkond kurdab, et nad on sellest tüdinenud ja et need suured sõnad ei tähenda tegelikult midagi. Mehed, kes tõstavad lauas oma naiste ja laste auks toosti, lähevad pärast pidusööki, mille nende naised on valmistanud ja ette kandnud, otse lõbumajja. Sellest ei tohi rääkida. Ja aastast aastasse kordub kõigi sugulaste ja nende sõprade pidudel ikka üks ja seesama. Üsna tihti kohtan mehaanilist toostitõstmist, kus algne tamada mõte — hoida ülal õhtumeeleolu, muuta veinijoomine ülevaks tegevuseks, särada poeemide ja lugudega — on taandunud lihtsalt hingetuks kombeks. Kui see on aga su esimene kogemus ja sul veab, siis satud sa hea tamada lauda, kelle lauas on kas või üks vanamees, kes laulab. Nii juhtub aga alati, sest nad laulavad kõik, ah, kuidas nad laulavad! Kui nukrad ja ilusad on nende laulud! Ja siis on see kogemus, mida sa iial ei unusta.
