Kui uurin, milline on erinevus horvaadi, serbia ja bosnia keele vahel, saan teada, et kõik kolm keelt on väga sarnased ning serblased, horvaadid ja bosnialased saavad omavahel kõigest aru.

Veebruarikuus saabuvad keskuse töötajad puhkuselt tagasi ning ma olen jälle inimeste keskel. Nad on hästi puhanud ning valmis sel üksikute päikest varjutavate pilvedega kirkal talvehommikul reipalt tööle asuma.

Mõni minut enne üheksat hommikul sõidab tibukollane postiauto kurvilist teed mööda Beli poole. Postiljon Robi on värava taha jõudnud. Temalgi oli jaanuarikuus puhkus ning teda asendas teine postitöötaja.

„Mine sa võta post vastu,“ ütleb üks kolleegidest mulle kavala näoga, nagu tahaks meid paari panna.

„Juba lähen,“ olen krapsti püsti hommikusöögilauast, kus nagunii üksi einestan, vaid koer Severina näljaselt pealt vaatamas, kuigi ta on oma portsu juba kätte saanud.

„Dobro jutro! Kako si? (Tere hommikust? Kuidas läheb?)“ harjutan oma horvaadikeele oskust.

„Hästi-hästi. Mis tööd täna plaanis?“ küsib üsna tagasihoidlik poissmees Robi. Kuna postitöö ootab, jääb meie vestlus häbematult lühikeseks ning juba kaobki kollane auto „kesklinna“ suunas.

Postiljon Robi on kolmekümnendates pikka kasvu tugeva kehaehituse ja lõbusate sõbralike silmadega mees. Tema liigutused on kaalutletud ja harmoonilised nagu tema rahulik kõnemaneergi. Robi elab Cresi linnas, kuid töötab Belis postiljonina. Lühikesed hommikused vestlused Robiga värava taga või postkontoris saavad minu Beli talvise aja sotsiaalse suhtluse tähtsündmuseks. Temaga harjutan oma tasapisi edenevat horvaadi keele oskust, kuna Robi inglise keelt ei mõista.

Ühel päeval küsin oma bossilt Antelt luba hakata tööle natuke hiljem, kuna tahan minna linna postkaarte saatma. Võtan tähtsalt rahakoti kaasa ja asun Beli kesklinna poole teele, uhke, et minulgi on omad asjaajamised. Viie minuti pärast jõuan kitsaid inimtühje tänavaid pidi postimajani, millel on kena kollane silt „Pošta“.

„Tere hommikust, Robi!“ hõikan üle läve astudes rõõmsalt.

„Tere, Sigrid!“ naeratab ta pisut häbelikult, kuid on minu saabumise üle silmnähtavalt rõõmus.

Pisike hallide seintega vanavõitu ruum on müügiletiga kaheks jagatud. Nõjatun leti äärde ja kiidan aknast avanevat kaunist merevaadet. Eks Robilgi on vahelduseks huvitav natuke juttu ajada, sest külastajaid on napilt.

„Novi List,“ loen ajalehe nime, mis letil seisab. „Mitu lehte sa Belisse tood?“ küsin jutu jätkuks.

„Seitse,“ vastab Robi muigel sui.

„Seitse?“ imestan mina, „Kas nii täpselt on teada, kes Beli umbes neljakümnest elanikust lehte ostavad? Aga kui mina nüüd näiteks kolm lehte ära ostan, siis oleks ju kohe segadus majas?“

Robi ainult muigab selle peale, sest temagi teab, et siis oleks segadus — ligi pooled Beli leheostjad jääks uudistest ilma ja pika ninaga.

Ta teeb ettepaneku, et võiksime minna kunagi kohvi jooma. Kuid kuna Belis kohvikut ei ole ning Cresi linna satun ma väga harva ja siis sõltun alati teistest, jääbki meie kohvijoomine ära.

Kevadel edutatakse Robi Cresi linna postkontoris paremale kohale ja edaspidi lausa direktoriks — minu jaoks on see kurb, sest Belisse ta enam ei tule. Siia tuleb uus postiljon, aga tema ei ole ju Robi. Kui edaspidi Cresi satun, külastan ikka oma postiljoni, et temaga paar sõna juttu puhuda ja mõni postkaart saata.

***

Talvisel üksioleku perioodil vaatan õhtuti üsna palju telekat. See kast on mu inimkeelne kaaslane. Eriti meeldib mulle vaadata kaks korda nädalas näidatavat saadet „Kes tahab saada miljonäriks?“. Niikaua, kui saate vastaja mõtleb, otsin sõnaraamatust vasteid ja kirjutan uued sõnad paberile — hea keeleõppe meetod. Väikese inglise-horvaadi-inglise sõnaraamatu ostsin juba siis, kui olin Horvaatias esimest korda. Mulle tundus kohe, et seda läheb mul vaja!

Üsna sageli harrastan ka keeleõpet vabas looduses. See näeb välja nii: lähen mäe otsa, vaatega merele ja teistele mägedele. Panen pähe klapid ja kuulan keeleõpiku CDlt dialooge, ise raamatust valjult teksti kaasa lugedes.

Hea on horvaadi keele juures see, et kõiki tähti hääldatakse nii, nagu kirjutataksegi. Kuid õppimise käigus pean tõdema, et minu jaoks on keeruline eristada ja hääldada selliseid tähti nagu c, ć, č, z, ž ja š. Kui sõnas on üle kahe niisuguse erineva tähe, siis minu keel ei väändu. Samuti tunduvad minu jaoks ühesuguse kõlaga tähed c, ć ja č. Cresil on üks küla nimega Predošćica, mille hääldamine keerab mu keele alati sõlme.

Meenub, et esimest korda Horvaatias olles jäi Zagrebi tänaval silma sõna osiguranje (kindlustus), mis tundus mulle väga ilusana. Üldiselt on horvaadi keel tugeva ja jõulise kõlaga ja siin on palju kaashäälikuid. Selle näiteks toon alati naljakad sõnad smrt (surm) ja krv (veri).

Horvaatide arvates kõlab minu horvaadi keel pehmelt, aga täiesti arusaadavalt, erinevalt inglise keelt emakeelena rääkivate inimeste hääldusest. Olen isegi kuulnud, et nende aktsent kõlab päris kõrva kriipivalt.

***

Minu horvaadi keele õppimine sai tegelikult alguse ammu enne mu saarele saabumist. Mõni kuu enne Horvaatiasse tulekut õnnestus mul leida üks horvaat − Branimir –, kes oli parasjagu Eestis neljakuulisel koolitusel. Temaga kohtusin mitmeid kordi kohvikus, kus ta kohvitassi taga mulle tundide viisi keelt õpetas. Õppimiseks jäi toona aega napiks, kuid esimese tutvuse horvaadi keelega sain ikkagi tema kaudu.

Mäletan meie vestlust horvaadi nimedest. Branimir tähendab tõlkes „võitlev rahu“, mis on üsna levinud nimi. Veelgi sagedamini võib Horvaatias kohata mehi, kellel nimeks Stjepan, Damir, Ivica, Ivan või Mario. Horvaadi nimede puhul on enamasti rõhk esimesel silbil. Nii hääldatakse ka siin kasutusel olevaid slaavi nimesid nagu Boris ja Vladimir rõhuga esimesel silbil, erinevalt eestlastele tuttavast venekeelsest versioonist, kus rõhk on nime teises pooles.

Naistega tutvudes on tavaline, et nad esitlevad end nimedega Marija, Ana, Ivana, Darija, Ljubica või Daniela. Horvaatia rannikul, eriti Itaaliale lähematel aladel, kuhu kuulub ka Cres, võib kohata mehi, kellel nimeks Diego või Flavio — ilmselged Itaalia mõjud. Mehenimedest sümpatiseerib mulle Vedran, mis tundub kuidagi eriti hea kõlaga.

Branimir tõi mulle veel omapäraste meestenimede näiteid — Tihomir (vaikne rahu), Vatroslav (tule pühitseja), Krunoslav (krooni pühitseja), Trpimir (kannatav rahu), Zvonimir (helisev rahu). Kaks viimast olid ka Horvaatia kuningate nime 9. ja 11. sajandil.

Ma ei suutnud ära imestada, et horvaatidel võivad olla sellised naljakad nimed. Selle peale teadis Branimir öelda, et Eestis on ju Aivar mehe nimi. Kuid „Ajvar“ on Horvaatias ja kõikides endistes Jugoslaavia vabariikides hoopis tuntud juurviljakaste. Edaspidi naerutan horvaate, kui ütlen, et Eestis on see mehenimi. Tänan õnne, et ma pole mees ja mu nimi pole Aivar.

                                                                      ***

Veebruaris tuleb Belisse üle pika aja ka üks vabatahtlik — Ivan, kes jääb siia nädalaks. Ta on horvaat ja elab pealinnas Zagrebis. Vanust on tal napilt üle kahekümne ning välimuses jääb silma punakasblond juuksetoon ning hele kergete tedretähnidega näonahk. Tema vanematel on Cresi linnas suvemaja, kuid ta tuleb alati lisaks pere suvemajale ka Belisse, et siin vabatahtlikutööd teha. Ta on tore poiss, voolava jutu ja abivalmis olekuga. Lisaks jagab ta mulle oma Belis olemise ajal horvaadi keele ja elu-olu kohta palju selgitusi.

Kord uurin temalt Bosnias ja Hertsegoviinas elavate horvaatide kohta, keda tean naaberriigis elavat üle poole miljoni.

„Seal on jah palju horvaate, kuna just Hertsegoviina osa on olnud ajalooliselt horvaatide asuala,“ alustab ta juttu, „Neid nimetatakse hercegovci — hertsegoviinalased. Seal piirkonnas võib majadel ja tee ääres näha palju Horvaatia lippe. Kuid ausalt öeldes ei pea Horvaatia horvaadid sealseid kaasmaalasi enam „päris horvaatideks“.“

„Miks siis nii?“ pärin imestades.

„Tead, eks tugeva rahvustundega horvaatidele tunduvad juba põlvkondi teise maa territooriumil elanud kaasmaalased pisut kaugetena. Ja side „päris“ Horvaatiaga on neil tahes tahtmata teisenenud. Nad on „välishorvaadid“ naaberriigist, kus keel ja kultuuriruum on sarnased, kuid väikese idamaise vürtsiga,“ võtab Ivan teema lühidalt kokku.

Ühel pealelõunal vestleme Ivaniga keeltest.

„Aga millised on siis serbia ja horvaadi keele erinevused, peale selle, et serbia keelt kirjutatakse kirillitsas ja horvaadi keelt ladina tähtedega?“ uurin temalt mulle segasevõitu teema kohta.

„No nii, see on jah üks keeruline küsimus,“ ütleb ta ohates, kuid hakkab innukalt selgitama: „Jugoslaavia ajal kõneldi Horvaatias ametlikult horvaadiserbo keelt ja Serbias serbohorvaadi keelt. Esimene oli sarnane tänapäevase horvaadi keelega. Serbohorvaadi keelt nimetatakse nüüd aga serbia keeleks. Enne Jugoslaavia režiimi olid nii horvaadi kui serbia keel eraldi keeled ning pärast Jugoslaavia lagunemist sai iga riik oma keele jälle tagasi. Jugoslaavia režiim lihtsalt nimetas ja klassifitseeris keeli vastavalt oma sotsialistlikule poliitikale.“

„Aga kas serbohorvaadi keelt siis enam ei olegi?“ tekib mul asjakohane küsimus.

„Põhimõtteliselt ei ole enam jah. Nüüd on serbia ja horvaadi keel eraldiseisvad keeled. Ja horvaatidele ei meeldi, et nende keele kohta öeldakse mõnikord ikka serbohorvaadi,“ tunnistab Ivan kulmu krimpsutades.

Meid katkestab Ivani helisev telefon, ta hakkab kõva häälega vestlema. Vahepeal muutub ta toon justkui kurjaks, siis räägib ja naerab ta jälle rahulikult. See on tavaline siitkandi mahlakas suhtlemine, mis võib jätta mulje, et omavahel riieldakse.

Mulle meenub seik, millest rääkis üks horvaadi neiu. Ta oli rahvusvahelises seltskonnas, kui tal helises telefon — neiu alustas temperamentselt ja vahepeal häält tõstes vestlust. Teda juhtus kõrvalt kuulama jaapanlanna, kes horvaadi keelest sõnagi aru ei saanud. Kõne lõppedes küsis ta horvaatlannale murelikult kätt õlale pannes, et mis juhtus, miks te riidlesite? Horvaadi neiu aga oli lihtsalt kirjeldanud emale oma päevasündmusi.

Sõprade ja pereliikmete vahel on suhtluses lisaks temperamentsele väljendusviisile ka palju nalja ja elurõõmsat tögamist. Just see on minu meelest eestlaste suhtlusest sageli puudu.

Ivan lõpetab kõne ja ma pärin temalt edasi, et keerukast keelte sasipuntrast selgust saada: „Aga kui suur siis on erinevus horvaadi, serbia ja veel bosnia keele vahel?“

„Kui ausalt öelda, siis on kõik kolm keelt väga sarnased. Omavahel vesteldes saavad serblased, horvaadid ja bosnialased kõigest aru. Vaid osa sõnu on erinevad,“ selgitab ta kannatlikult.

Hiljem, kui oskan horvaadi keelt juba suhtlustasandil, puutun kokku nii serblaste kui ka bosniakkide ja nende keeltega. Võin öelda, et need keeled on tõesti väga ühtemoodi, justkui lähedased dialektid. Bosnia keeles on hääldus teistsugune ja seetõttu keele meloodia venivam, samuti on seal enam türgi keele mõju. Serbia keelt kirjutatakse ametlikult küll kirillitsas, kuid aina enam ka ladina tähtedega. Serbia keel on aeglasem ja teise kõlaga kui horvaadi keel. Näiteks sõnapaar „ilus suvi“: horvaadid ütlevad lijepo ljeto, aga serblaste versioon on lepo leto. Nii et kui olen õppinud horvaadi keelt, siis saan aru ka serbia ja bosnia keelest — kolm ühe hoobiga!