Minu Inglismaa: Kuidas mulle öömajas ootamatult ligi hiiliti

 (14)
Katkend raamatust!
Minu Inglismaa: Kuidas mulle öömajas ootamatult ligi hiiliti
Foto: Ilmar Saabas

Katkend Ann Alari raamatust "Minu Inglismaa", kirjastuselt Petrone Print.

“Tore, et kohale jõudsite! Näete, ma tulin teile vastu oma parimas pidžaamas!” Viimane valjuhäälne lause on suunatud Derekile. Kotte autost välja tarides tundub mulle, et naabridki saavad osa me saabumisest. Kõrvalmaja akendel liiguvad kardinad.

“Tulge aga sisse! Kotid viime kohe üles magamistuppa. Panen teid lapselaste tuppa, Jamesi ja Tomi vooditesse. Neid sel nädalal meile ei tooda.” Aga nende asju on küll kõik kohad täis. Kotid saame maha panna ainuvõimalikku paika — keset tuba. Neid jääb valvama sõbralik must labrador Jackie.

“Ja nüüd läheme kööki! Mida te kõige meelsamini jooksite?” Mina vastan, et vett. Ning Derek ütleb ka kiiresti, et vett. Oleme juba tükk aega tagasi aru saanud, et Sylvia ise on midagi kangemat pruukinud. Aga kui minu veejoomise soov on perenaisele vastuvõetav, siis Derek juba niisama lihtsalt ei pääse.

“No nii tagasihoidlik ei tasu sel hilisel tunnil küll enam olla!” teatab Sylvia enesekindlalt ja teeb külmkapi ukse lahti, samal ajal kui mina tema üsna väikeses köögis kellegi otsa komistades peaaegu kukun. See on Chris, Dereki Kingstoni-klubi mees, kes viimasel hetkel on otsustanud Cornwalli-nädalast osa võtta ja pole kusagilt mujalt paremat öömaja leidnud. Lahke Sylvia on lubanud tal ühe öö magamiskotis köögipõrandal mööda saata. Mõõduka tasu eest muidugi.

Sylvia, Chris ja Derek joovad Guinnessi õlut. Mina rüüpan väsinult head, külma vett, mis ei kahanda teps mitte mu unisust. Peagi on tutvumisõhtu läbi, perenaisel me soovid hommikusöögiks teada, ning need, kel voodikoht, ronivad kitsast nagisevat treppi pidi teisele korrusele.

Sylvia läkitab Jackie elutuppa koeraasemele, ent soovitab meil magamistoa uks lahti jätta. Muidu hakkab Jackie selle taga keset ööd haukuma. Selleks, et koer sisse ei pääseks, tõmbab perenaine ukseava ette mingi paela. Ettevõtmine, mis tundub mulle kuidagi kergeusklik. Ent küllap tema juba tunneb oma Jackie’t paremini!

Derek vajub ühe seina ääres olevasse Jamesi voodisse ja mina teise seina äärde Tomi voodisse. Vaikus on selline, mida Londonis naljalt ei koge. Me uinume üheaegselt ja silmapilkselt.

Keset sügavat ööd ärkan ma halva unenäo ning selle peale, et keegi lakub mu nägu. Selgub, et nii kontrollib pererahva must labrador Jackie, kas kõik on kohal, elus ja terved. Ehmatav ja ootamatu, ent mis seal salata — sõbralik. Jõuan Jackie’ga vaiksel sosinal kokkuleppele, et ta peab toast välja minema. Ning seejärel panen ma perenaise keeldu eirates ukse kinni.

Paari tunni pärast ärkan uuesti. Derek naerab ja räägib kellegagi. Selgub, et Jackie on oskuslikult linki kasutades ukse avanud, tema nägu lakkuma hakanud ning ta üles äratanud. Otsustame, et teeme kõigi elu lihtsamaks ja laseme Jackie’l tuppa jääda. Pimedas toas täiesti nähtamatu must labrador ongi end kenasti meie voodite vahel sisse seadnud. Kuulda on, kuidas ta ohkab ja varsti tasakesi nohisedes magab. Hommik pole enam kaugel.