Jaanuar 2001.

„Mida meie sinna žorrablót’ile kaasa võtame?” küsib Valmar minult telefonis.

„Mul pole aimugi. Misasi see žorrablót on? Kas mäletan õigesti, et seal peab igasugu jälkusi sööma hakkama?”

„Just seesama ongi. Tulge korra meile ja arutame koos läbi, mina ei tea toiduvalmistamisest suurt midagi. Võta Kaire ja plikad kah kaasa — las lapsed saavad omavahel rohkem tuttavaks ning siis saame meie plaanid paika panna.”

„Olgu. Me oleme varsti kohal.”

Paneme riided selga ning läheme Valmari juurde. Liisa ja Roosi hoiavad end minu selja taha, sest nad pole veel jõudnud kohaneda — tulid nad ju alles nädalapäevad tagasi esimest korda elus Islandile. Õnneks saavad minu ja Valmari lapsed kiiresti sõbraks ning hakkavad oma asju ajama.

„Tarvo rääkis kodus mingist üritusest, kuhu peame täna minema, aga ma ei saanud miskit aru, sest ega ta ise ka päris hästi ei tea, kuhu me läheme. Ehk keegi seletaks mulle kah?” soovib Kaire ning jääb vastust ootama.

Paistab, et õnnelik ta just pole, sest kes ikka tahaks kohe pärast saabumist kuhugi massiüritusele minna — tundmata isegi kohalikke elanikke.

„Selle ürituse nimi on žorrablót,” alustab Valmar. „Žorrablót on iga-aastane talvine pidu, mida peetakse enamikus kohtades üle Islandi ja alati jaanuari lõpust kuni veebruari lõpuni. See on seotud Islandi vana kalendriga — põhjamaade žorri kuuga — kui ma ei eksi, siis on tegemist mingi Norra jumalaga,” seletab Valmar.

Mul tuleb silme ette üks vana film viikingitest, kus suur hulk rahvast oli mere kaldal ning hüüdis: „Odin, Odin.”

„Ega see pole mingi usuüritus? Mis riided selga peab panema?” küsin ma kõhklusega hinges, sest mulle pole kunagi eriti meeldinud mingid maskiballid või muud karnevalilaadsed üritused.

„Ole nüüd ikka. See on tavaline pidu, millega hoitakse au sees vanu kombeid ning süüakse vanu traditsioonilisi asju.”

„Kas see on miskit jubedat?” küsib Kaire ja manab näole ilme, nagu peaks mingeid vastumeelseid molluskeid sunniviisiliselt alla kugistama hakkama.

„Ega minule need toidud eriti ei maitse. Mõned asjad on üsna söödavad, aga oleme siiski lapsest saati harjunud teistsuguste söökidega,” sekkub juttu Eneli.

„Aga ega keegi ei sunni ju seal peol ostma asju, mida ei taha süüa?” avaldan ma lootust.

„Ega seal ei müüdagi midagi. See on selline pidu, kus kõik võtavad söögi ise kaasa. Poodides on müügil spetsiaalsed suured korvid, mis sisaldavad valikut kõigist nendest traditsioonilistest toitudest. Ja Igal nädalalõpul on kuskil külas või maakonnas žorrablót. Lisaks käivad inimesed veel tuttavate kutsel teistes külades samasugustel pidudel. Seega on kuu aega igal nädalavahetusel kusagil žorrablót.”

„Aga ehk läheme siis poodi ja ostame sellise korvi?” küsin mina ning kujutan ette, kuidas ma väljun kauplusest pangega, mille sisu on teadmata jubedus, ning olen sunnitud seda õhtul sööma hakkama.

„Meie Valmariga mõtlesime, et teeme ise toidud kaasa, sest ega keegi ei sunni sööma neid vanu toite, mida nemad maitsevad. Mis te arvate, kui teeks kaasa hapukapsast, kartulit, meil on siin natuke kodutehtud sülti ning mäe sees valmistatud leiba ja vaataks veel midagi — kas või mingid singilõigud? Paneks need kuskile korvi ja oleks probleem lahendatud,” pakub Eneli välja lihtsaima mooduse, kuidas on võimalik osaleda peol täieõigusliku külalisena ning säästa oma kõhtu ootamatutest vaevustest järgmisel hommikul.

„Loomulikult oleme nõus.”

„Ja kindlasti saab kohapeal maitsta ka islandipäraseid toite, sest paljudel on need söögid ise valmistatud ning siis on kõigil vaja proovida ja kiita,” annab Valmar lootust võimalikule kulinaarsele elamusele.

Õhtul kella kuue ajal jalutame oma toidukorviga tänava otsa. Et tegemist on suure peoga, mis kestab hommikuni, siis autodega sinna tavaliselt ei minda. Vallavalitsus on selleks puhuks üürinud bussi, mis viib kõik soovijad kohale ning toob öösel kõik koju tagasi. Kuna elame küla viimasel tänaval, on buss juba peaaegu rahvast täis ning bussi sisenedes tunnen tõeliselt omapärast lõhna. Segunenud on mäda- ja ammoniaagilõhn, kala- ja sitahais ning veel miskit, mida ma ei suuda kuidagi millegagi võrrelda. Inimeste silmad aga säravad ning meeleolu on ääretult lõbus. Mul on see esimene selline pidu ning seepärast tunnen end pisut ebakindlalt. Kaire aga peab mööda bussi vahekäiku edasi liikudes kõigiga tutvuma ning ütlema oma nime ja kuulama vastuseks kohalike nimesid. Nendest ei jää esialgu meelde mitte ainsatki, sest kõlaliselt on need üsna harjumatud.

Umbes 20 minuti pärast peatub buss suures parklas teisel pool Mżvatni järve ning kõik inimesed sisenevad oma toidukorvidega kultuurimajja. Eriline vaatepilt on see, kuidas inimesed uksest sisse lähevad. Mehel on käes suur toiduvaagen ning naine tuleb järele kotiga, milles viinad ja õlled. Kõigil on seljas peoriided. Siseneme meiegi ning üle ukseläve astudes on tunne, justkui keegi oleks nurga taga oodanud, et sisse astudes lumelabidaga täpselt keset silmnägu virutada. See lõhn, mis kogu majas valitseb, on tõesti kirjeldamatu. Seda ei oska ette kujutada, kui pole seda ise tundnud. Ja kogu selle lõhnabuketi sees askeldavad kõik hoogsalt — asetavad toiduvaagnaid lauale, viivad riideid garderoobi, tervitavad ning lobisevad niisama. Suures saalis on neli rida laudasid, mis kõik on kaetud toidunõudega. Iga taldriku juures on nimesilt. Sellele üritusele registreeritakse eelnevalt ning ostetakse pilet, seepärast on ka kohad nimelised. Meile, eestlastele, kui selle küla uustulnukatele teeb vallavalitsus piletid välja (osalusmaks on 700 Eesti krooni).

Meid on pandud istuma üsna lava ligidale — ilmselt selleks, et saaksime täieliku ülevaate laval toimuvast ning sulanduksime paremini seltskonda. Näen inimestes vaid heatahtlikkust, vaatamata mu võõramaisele päritolule. Kõik käivad juttu ajamas, küsivad, kuidas end tunnen, kas on mingeid probleeme, mida nad saaksid aidata mul lahendada…

Kui kõik on laudades kohad sisse võtnud, loen üle inimesed. Saan aru, et see pidu on neil tõesti tugeva traditsiooniga, sest kokku on saalis üle 300 inimese. Lauad on toitude ja jookide all lookas, sest kõigil on lubatud kaasa võtta just see, mida nad ise on soovinud. Ka joogivalik on kirju, kuid enim levinud pudel, mida laual märkan, on rohelist värvi ja musta sildiga „Brennivķn”. Seda pudelit olen ma juba enne näinud ja selle sisu ka proovinud — Islandi köömnemaitseline põletatud viin.

„Kas nüüd öeldakse avasõna ning siis läheb hirmsaks andmiseks?” küsin ma vaikselt Valmarilt, sest saalis on tuled hämaramaks tehtud ning lavakardinate taga on kuulda mingit liikumist.

„Ei veel — kõigepealt tuleb skemmtun.”

„Ole hea mees ja räägi eesti keeles — kes tuleb?”

„See on umbes tunniajane etendus, mille igal aastal korraldab erinev seltskond. Iga aasta ametliku osa lõppedes valitakse nefnd järgmiseks aastaks. See on nagu tegevtoimkond, kes korraldab kogu järgmise aasta peo ning teeb ka eeskava.”

„Ah kohe niimoodi korraldatud üritus?”

„Jah! See on islandlastel tõesti tasemel üritus ja korraldus ning kõik vabatahtlikult ja ise peale makstes. Katsu leida analoogi Eestist,” kiidab Valmar seda väidetavalt suurepärast üritust.

„Mul ei tule muud meelde peale kolhoosiaegsete lõikuspidude või aastalõpupidude, sest siis oli vaja eelarves olnud raha ära kulutada, muidu oleks järgmisel aastal selle võrra vähem antud. Nendel pidudel olid alati lauad lookas — mäletad ju küll, kui palju me ise nendel pidudel omal ajal pilli mängisime.”

„Mäletan muidugi, aga siis põletati riigi raha sirgeks.”

Kardinad tõmmatakse eest, laval on hulk dekoratsioone ja hakkab etendus. Prožektorivalguses on laval meesteriietega naisterahvas, kes alustab mulle täiesti mõistetamatut juttu. Iga kolme-nelja lause tagant naerab terve saal. Ajan minagi suunurgad viisakusest ülespoole.

„Kas saad midagi aru kah?” küsib Kaire tõsise näoga.

„Ei saa ma midagi aru.”

„Mis sa naerad siis?”

„Solidaarsusest!”

Etendus laval kestab umbes tund aega ning samal ajal võetakse ka pisikesed pitsid ning maitstakse head-paremat.

„Millest nad seal jutustavad, et kõik muudkui naeravad?” küsin ma Valmarilt, samal ajal hapukapsast tõstes.

„Sisuliselt tehakse siin humoorikas kokkuvõte möödunud aastast meie vallas ning kõik, kes millegagi silma on paistnud, saavad oma osa. See pole õel, vaid sõbralik tögamine. Küll tuleb aeg, kus ka meie oma osa saame.”

„Hefuršu smakkaš hįkarl?” küsib minu vastas istuv mees, keda tean meie kooli matemaatikaõpetajana. Tema nimi on Addi, kõrval istub tema abikaasa Gigja.

„Mis ta küsis? Ma ei saanud muhvigi aru,” pöördun ma abi saamiseks Valmari poole.

„Ta küsis, kas sa haikala oled juba maitsenud.”

„Ütle talle, et ma pole veel proovinud ning ei ole sugugi kindel, kas soovin.”

Valmar tõlgib mu jutu ära ning ikkagi pannakse mu nina alla plastkarp, milles väikesed kuupsentimeetri suurused valged niisked kuubikud. Saan aru, et viisakusest pean ma seda maitsema ning müksan küünarnukiga Kairet: „No mis arvad? Peab vist proovima, muidu pole ehk viisakas.”

„Ega vist valikut ole jah.”

Võtan ühe kuubiku hambatiku otsa ning Addi räägib kiiresti mulle arusaamatut juttu, mille Valmar tõlgib lennult, enne kui jõuan selle õuduse endale suhu pista: „Nuusutada ei tohi. Võta teise kätte pits brennivķn’i ning kui oled haikala suhu pistnud ja ära söönud, siis enne kui hingad, võta kohe pits viina peale.”

Tegelikult on esimese tunni jooksul võetud viina juba üsna palju ning julgus aina kasvab. Tean, et enam pole see kindlasti nii jube kui mõned tunnid tagasi. Kolme tunni pärast oleksin valmis vist ära sööma kogu žorrablót’i menüü ning küsiks veel lisa.

Pistan haikalatüki suhu, teen kaks-kolm närimisliigutust ning neelan korraga alla — maitse ja lõhn suus on kirjeldamatud. Mulle meenub mingi keemiline katse koolipõlvest. Sel hetkel tunnen end millegipärast just katseklaasina, millesse on segatud kokku erinevad ained. Vältimaks kõigi eelduste kohaselt toimuma hakkavat keemilist protsessi minukujulises katseklaasis, kallan kohe otsa ka pitsi köömneviina. Läks trumm, mingu ka pulgad. Loodan, et haikala ja köömneviin ei reageeri omavahel nagu vesi ja karbiid. Kaire teeb kõrval väga kummalist nägu — just nagu kuskil lõbustuspargi peeglisaalis, kus peeglid igatepidi nägu moonutavad.

„Noh? Mis tunne on? Jääb ikka sisse?” küsin ma Kairelt ning näen silmanurgast teisel pool lauda istuvaid haikala pakkujaid, kel silmad rõõmust säravad, oodates meie kommentaare.

„Kurat!” ütleb Kaire läbi pisarate, „algul tundus tavaline kalamaitse, kuid kohe, kui esimest korda hammustasin, lõi kukla peal ammoniaagi kokku sellise hooga, et tundus, nagu pea lõhkeks. Poleks seda köömneviinapitsi olnud — ilmselt oleks teinud laual nende menüü kohe mitmekesisemaks.”

„Kuhu, kurat, sa, Valmar, mu kutsusid? Ole nüüd mees ja anna neile meie hapukapsast maitsta,” ütlen ma õhku ahmides, sest sees on segunemas mulle tundmatud maitsed ja toidud.

Valmar tõlgib mu jutu ning lauanaabrid saavad naerda. Hapukapsast vaadates jäävad nad aga kõhklema. Lõpuks võetakse väike amps hapukapsast ning minu arvates see hea nägu, mis nad proovivad seejuures teha, ei õnnestu. Pärast pikka mälumist ja närimist vastavad nad, et see pole nende maitse, ja rohkem nad seda proovida ei soovi.

„Mis toimub? Ise söövad sellist solki ja meie hapukapsas ei kõlba?” imestan mina ning haaran hapukapsakausi järele.

„Varsti saad maitsta ka teisi islandlaste lemmikroogi. Haikala on veel poisike,” mainib Valmar ilmse rahuloluga.

Nüüd on lavale tulnud keegi mees, kes hoiab käes paberilehte. Kõik tõusevad püsti ning hakkab ühislaul. Ka meie võtame kätte laululehed ning maigutame suud, sest kaasa laulda ei oska peale Valmari meist keegi. Neljahäälne laul kolmesaja inimese suust kõlab väga võimsalt.
Laval on etendus lõppenud ning valitakse järgmise aasta ürituse korralduskomitee. Sellega on ametlik osa läbi ning nüüd algab tõeline pidu. Süüakse ja juuakse, aetakse juttu ja lauldakse. Umbes tunni aja pärast tõuseb aga kogu rahvas püsti ja algab suur sebimine.

„Mis nüüd toimuma hakkab?” küsin arusaamatuses.

„Saal tehakse puhtaks, lauad jäävad vaid seina äärtesse ning siis läheb tantsuks,” vastab Valmar ning haarab kinni lauaotsast, millelt Eneli ja Kaire on söögid ära võtnud.

Samal ajal hakkab end lavale üles sättima ansambel, kelle ülesandeks on mängida tantsumuusikat kuni kella kolmeni öösel.

„Sęll Tarvo, ég heiti Frišrik (Tere, Tarvo, minu nimi on Frišrik),” ütleb mulle ligi astunud mees, keda olen varem juhuslikult näinud, hoides käes purki, mille sees ta segab midagi noaga.

„Sęll Frišrik,” tervitan ma vastu ning mõtlen, mis kuramuse asja ta mulle nüüd pakkuma hakkab. Kutsun Valmari appi tõlkima.

Esmalt maitsen noa otsast midagi sellist, mis välimuselt meenutab munavõi ja sinihallitusjuustu segu. Maitselt sarnaneb see ülikange sinihallitusjuustuga.

„Mis see on?” küsin ma Valmarilt. Frišrik jutustab pika loo ning Valmar hakkab tõlkima: „Tegemist on pardimunadega, mille tegemine on omane just Mżvatni piirkonnale. Need on väga kaua seisnud munad. Esmalt võetakse partide pesitsusajal munad, mis ei tohi olla värsked. Need peavad olema viljastatud munad ning kohe-kohe peaks hakkama tekkima tibu, aga enne tuleb muna kätte saada. Seejärel pannakse puukasti kiht tuhka, mis on saadud lambasõnniku põletamisel. Lambasõnnikuga suitsutatakse kala ja liha ning sellest jääb see tuhk üle.”

„Pea nüüd hoogu ja räägi aeglasemalt.”

„Ühesõnaga. Kasti põhja pannakse kiht lambasõnniku põletamisest saadud tuhka. Selle tuha sisse pannakse munad — nagu munarestile –, siis pannakse jälle tuhk ning jälle munad. Sedasi laotakse sinna kasti mune nii palju, kui neid on, ja kõige peale jälle tuhk. Siis tõstetakse see kast seisma jahedasse ruumi — seda tehakse alati mai lõpus või juuni algul. Detsembri lõpus võetakse need munad ning pannakse keema. Et munad on gaasi täis, siis osa nendest lõhkeb pauguga. Kui neid on kümme minutit keedetud, siis munad kooritakse ning segatakse kahvliga ühtseks massiks ja pannakse purkidesse. Süüa võib nii soojalt kui ka külmalt. Purgis seistes lähevad munad aina paremaks. Need munad, mis sa praegu maitsesid, on viie aasta vanused. Frišrik ongi õnnelik ja uhke seepärast, et tema tehtud munad on viis aastat vanad, järgmine koht saalis on ainult kolmeaastaste munadega,” lõpetab Valmar oma jutu ning mina pean järjekordselt tõdema, et issanda loomaaed on ikka palju kirjum, kui räägitakse.

Milliseid veidrusi täna veel proovida saab? Lõhnataju on juba harjunud aroomiga, mis kõikjal ümberringi hõljub. Olen kuulnud, et ka poodu alguses sipleb, siis harjub ära. Eks on mindki tabanud sama olukord. Enam ei imestaks mitte millegi üle. Ja siit see üllatus tulebki.

Mulle astub ligi järgmine külamees ning esitab küsimuse, mida ma ei mõista.

„Kas sa jääramune oled maitsenud?” tõlgib Valmar.

„Loomulikult pole ma maitsenud,” vastan mina ning juba on mul kahvli otsas järgmine veidrus.

Pistan selle suhu ning endale üllatuseks avastan, et täitsa söödav asi, hapu maitsega. Nagu võiks olla umbes hapendatud kohupiimakook — mitte magususe poolest, aga just niimoodi ta ühtse massina suus mulle mulje jätab. Võtan teisegi tüki. Ma ei saa enam aru, kas tegemist on minu lühikese aja jooksul väärastunud maitsemeelega või on oma töö teinud köömneviin. Ilmselt siiski viimane. Vaatan saalis ringi, et kutsuda ka Kaire maitsma jääramune, kuid see pole võimalik, sest juba on alustatud ringtantsu ning kõik kolmsada inimest osalevad selles. Kohe pean ka mina ringi minema. Paarikümne minuti pärast on minu käte vahelt läbi käinud kõik peol osalevad naised ning tunnen ennast juba hulga kodusemalt. Ma pole eales mingi tantsulõvi olnud, kuid viina ja haikala, pardimunade ja jääramunade koosmõjul võiksin kas või kohe hakata tantsima mida vaid.

„Oli see vast tants,” ütleb Kaire hingeldades. „Kas väsitas ära?”

„Ei, sugugi mitte, aga iga mees, kes tantsu ajal suu lahti tegi, et miskit öelda, lõhnas täpselt selle haikala järele, mis mul vaevu sisse püsima jäi.”

„Aga kohe saad proovida jääramune,” ütlen mina ning vaatan saalis ringi, et leida meest jääramunadega.

Aeg muudkui liigub ning varsti olen ära proovinud veel hapendatud süldi lambapeast, suitsulambapea, lambasõnnikuga suitsutatud forelli ning samal meetodil suitsutatud lambakintsu, hapendatud verivorsti ja hapendatud maksavorsti, talvel tuules kuivatatud tursa ning magusa kartulipudru. Sekka lisaks kaalika- ja kõrvitsaputru, puskarit, jälle köömneviina ning haikala.

Ma ei taha isegi mõelda, mis mu sees toimub. Ma ei ole eales söönud korraga nii erinevaid toite, mis kõik on mulle elus esmakordsed. Tants ja trall kestab edasi ning kell hakkab lähenema neljale.
Lõpuks asutame end minekule. Kojusõit bussis läheb samas rütmis. Ringi käivad erinevad purgid ja pudelid, karbid ja topsikud ning taustaks on erinevad rahvalaulud.
Hommikul ärgates tunnen end täiesti värskena — ei mingit pohmelli. Ainus, mis meenutab eilset pidu, on aeg-ajalt suhu tulev ammoniaagimaitse — ilmselt haikalast.

Olen nüüd üheksa aasta jooksul Islandi toite söönud ning võin öelda, et paljud mulle isegi maitsevad. Näiteks eelmise peatüki kirjutamise ajal suutsin ära süüa pool kilo ehk umbes 200 tükki haikala. Aastal 2001 ajas ka ainus tükk mind iiveldama.

Jääramunad on mulle praeguseks tõeline maiuspala, rääkimata hapendatud süldist või viie aasta vanustest pardimunadest.
Pardimune olen nüüd ka ise kodus keetnud. Esmalt pesin nad puhtaks lambasõnniku põletamisel tekkinud tuhast ning siis panin potti. Ju need munad ikka nii mädad olid, et vee sisse vajuda nad kuidagi ei tahtnud ning jäid hulpima veepinnale. Panin potile kaane peale ning keerasin pliidi kuumaks. Umbes viie minuti pärast käis potis esimene pauk. Piilusin kiiresti ja ettevaatlikult kaane alla. Üks muna oli puruks löönud. Varsti kostis teine pauk ning munakoori lendas kööki laiali. Tahtsin piiluma hakata ja olin juba peaaegu ninapidi potikaane juures, kui käis kolmas pauk. See oli kõigist eelmistest tugevam ning kergitas kaane umbes paar sentimeetrit potist üles. Oleks ma sekund varem oma piilumisprotseduuri alustanud, siis oleksin suure tõenäosusega saanud mädamunaga vastu nina.
Pärast keetmist koorisin munad ja purustasin kahvliga ning seejärel tuulutasin elamise ära. Kui aus olla, siis lõhn majas oli võrreldav ehk tavalise kusehaisuga või millegagi, mis hõngub loomaaia puuride juures. Igatahes sain aroomid majast välja üsna ruttu. Märksa kauem läheb tuulutamisega pärast sõnnikuga suitsutatud lambakintsu keetmist.

Jääramunadega seoses tekkis mul aga küsimus, millele pole osanud vastata isegi kohalikud: kelle munadega siis tegelikult ikkagi tegemist on? Kas jäära- või oinamunadega? Poes on pakenditel kirjas „Jääramunandid”. Kui mune hakatakse maha võtma, siis võetakse jääralt, kui aga neid mune keedetakse ja hapendatakse, siis see, kes lolli näoga seda kõrvalt vaatab (juhul kui munade eksomanikul lubataks vaadata), on juba oinas — ehk ilma munadeta jäär. Kelle siis ikkagi: jäära või oina? Vastus on mul siiani saamata.