Minu Istanbul: kas islamimaailmas on feminismi edendamine üldse võimalik?

 (50)
Ramadan. Eesti Islami koguduse naised
Ramadan. Eesti Islami koguduse naisedFoto: Karin Kaljuläte

Katkend Hille Hanso raamatust “Minu Istanbul”, kirjastuselt Petrone Print.

„Islam ja feminism? Võimatu kooslus!“ arvab keskmine eestlane, sest meil pole ei suurt hulka moslemitest sisserännanuid ega kogemust moslemikogukonnaga, rääkimata sellest, et näeksime mosleminaisi riigikogus või Eesti poliitikas, nagu on Soomes või Rootsis. Mina jõuan islami feminismi teemani siis, kui hakkan jälgima artikleid ja mõttevahetusi naiste olukorra kohta Türgis ning märkan, et ikka ja alati ulatuvad need mingi ringiga koraanini, mis pidavat olema aluseks sellele, et naiste staatus on ühiskonnas madalam. Mind hakkab huvitama, et mis siis ikkagi on need konkreetsed juhatused koraanis, mis naised kohe eos mehest kehvemale kohale asetavad.

Foorumites intervjueeritavaid otsides jõuan mitmete naisteni, kes räägivad mulle palju huvitavat.

Võtame näiteks Carolina, Colombia pärit naise, kes tunnistas end keset sügavat katolikumaad 15. aastaselt moslemiks ja hakkas vastavalt islami tavadele elama. Ta on täielikult usule pühendunud ja kannab hijab’i (kogu pead ja kaela katvat rätikutesüsteemi). Carolina abiellus uskliku türklasega ning neil on kolm last. Nad ohtusid USAs ülikoolis ja see oli armastus esimesest silmapilgust.

Valem koduseks mosleminaiseks saamiseks? Ei!

Carolina võitleb naiste õiguste ees, väites, et koraan on igasugusest usulistest alusdokumentidest kõige võrdõiguslikum, kuid samas kõige ebaõiglasemalt tõlgitud raamat.
Uurin Carolinalt, kas koraanis on mingeid värsse, mis viitavad otseselt sellele, et naised ei või teha ühiskonnas samu asju mis mehed.
„Ei!“ vastab ta resoluutselt. „Koraan räägib meestest ja naistest kui võrdsetest, kel on samad kohustused ja samasugune vastutus. Ainus, milles meeste ja naiste erinevus koraani järgi seisneb, on see, kuidas nad usku praktiseerivad.“

Seotud lood:

Carolina selgitab, et koraan ei ütle nagu piibel, et naine on tehtud mehe küljeluust, mis teeb arusaama mõlemast juba eos erinevaks. Naine ja mees on islami jumala ees võrdsed. Ainus erinevus meeste ja naiste vahel, millest koraanis räägitakse, on imetamise ja päevade ajal palvetamine — see ongi see erinevus religiooni praktiseerimisel.

Mind aga huvitab: kuidas siis koraani nii erinevalt mõistetakse? Isegi islamiriikides endas ja erinevates islamiliikumistes on ju erinevused?
Carolinal on vastused varnast võtta: „Probleemiks on koraani tõlkimine eri keeltesse ja ka see, et sõnade tähendus on ajas muutunud. Kurb on see, et koraani on peamiselt tõlkinud mehed, kes on lisanud palju mehelikke vaatenurki. Kõik, mis puudutas naisi, sobitati meeste maailmapilti. Aga viimasel ajal on aina enam ilmunud uusi tõlkeid koraanist, mis on neutraalsemad näiteks koduvägivalda või naise positsiooni puudutavates küsimustes.“

„Aga Carolina, kas siis ikkagi islamiusk piirab naiste õigusi, kuigi koraan seda ei tee?“ ei jäta mina küsimist, sest tahan paremini aru saada.
Tema seletab kannatlikult: „Islam oli esimene religioon, mis andis naistele täielikud õigused umbes 600. aastal meie ajaarvamise järgi. Samal ajal, varakeskaja Läänes, ei võetud naisi kui inimesi. Aga Araabia poolsaarel, kus prohvet Muhamed tegutses, anti naistele võimalus pärida, töötada, teha kõike, mida mehed juba varem tegid. Islam edendab naiste õigusi, mitte ei piira neid. Probleemiks osutus aga see, et religioon levis piirkonnas, mis oli selgelt šovinistlik, need alad olid traditsiooniliselt meestekeskse elukorraldusega. Inimesed tahtsid jätkuvalt hoida kultuuri, milles naised olid meestest alamate rollis, sest nad olid ka varem sellega harjunud.“

„Näiteks Afganistanis ei lubatud naistel isegi koraani õppida,“ seletab ta edasi, „sest kui nad oleksid õppinud kõiki oma õigusi, oleks see tekitanud ühiskondlikke probleeme. Isegi Türgis võib kuulda, kuidas öeldakse naiste kohta „usutõdesid“, aga kui hakkad lähemalt lugema ja uurima, siis tuleb välja, et tegelikult pole asi religioonis, vaid ikkagi kultuuris. Kultuurist tulevaid tõekspidamisi peidetakse usu taha, mind häirib see väga. Ajal, mis prohvet elas ja tegutses, juhtisid naised isegi sõjaväge. See, mida me näeme praegu, on kultuuri, mitte islami mõju,“ lisab ta veendunult.

Loe veel

Uurin edasi: „Aga kuidas ikkagi islam ja feminism haakuvad?“
„Nii nagu Lääneski on erinevaid feministlikke liikumisi, on ka islamimaades,“ räägib ta. „Minu maailmavaate kohaselt on mehed ja naised täiesti võrdsed, naiste kehad ja nende laste saamisega seotud otsused peavad olema nende endi, mitte meeste kontrolli all. Mina ega ka teised feministid, keda ma tean, ei vihka mehi absoluutselt. Islamifeminism jutlustab harmooniast naiste ja meeste vahel. 

Tahan, et saaksin jumala ootustele vastata. Igaüks peab saama anda Jumalale endast parima. Naised, kui neid ei harita ja nad ei ole esindatud samamoodi nagu mehed, ei saa seda teha. See pole õiglane ja raiskab jumala silmis nende potentsiaali. Teisalt leian, et ka mehed peaksid olema naiste õiguse edendamisel rohkem toeks, sest see on ka neile kasuks. Pole õige, et mehi nähakse robotite või sularahamasinatena ja öeldakse, et mehed ei nuta. Feminism juhatab meid meestega käsikäes parema ühiskonna poole,“ vaatab ta mulle otsa nakatava veendumusega.

Jätkan õhinal küsitlemist: „Teie peres on ju kõik täiesti võrdne. Sina käid tööl, jagate mehega laste eest hoolitsemist ja koduseid tegemisi. Samas jääb mulle mõistatuseks, miks sa ennast katad, kui kannad täiesti feministlikku maailmavaadet ja soolise võrdsuse ideid?“

Carolina naeratab oma ilusate valgete hammastega monalisalikult. „Minu jaoks on just katmine täielikult vabastav. Olen ju pärit Colombiast, kus isegi televiisoreid ja kodumasinaid müüakse palja naisekeha abil. Mina aga tahan, et mind võetaks sellena, kes ma olen, mitte selle järgi, millised on mu juuksed või keha. Ma otsustasin hijab’i ja katmise kasuks, sest see vabastab mind kõigest kehakultusega seonduvast. Ainus surve, mida ma tunnen, on nende poolt, kes arvavad, et neil on mulle õigus ette kirjutada, kuidas ma pean enda katma. Näiteks mis värve tohib või ei tohi kanda.“
„Ning muidugi ka nende poolt, kes mulle kaasa tunnevad ja arvavad, et ma olen selleks kuidagi sunnitud,“ vihjab ta paljudele, kes näevad katmist kui miskit, mida mehed naistele peale suruvad.