Minu Istanbul: turistina Türgis — millega peaks arvestama?
Siis täitub Taksim esimeste tööleruttajate, ostlejate, turistide, tänavamuusikute, jalutajate ja uudistajatega. Küpsetatud kastanite mõnus lõhn heljub õhus nagu loor, inimesed sagivad, tunglevad, poisikesed pakuvad müügiks vett, memmekesed ja taadikesed hõiguvad loteriipileteid müües ning rõngassaiade simit’ide müüjad pakuvad klaaskastidest oma kaupa, hõigates „Bilira, bilira!” (bir lira on türgi keeles üks liir). Igal pool on letid ehete, suveniiride, pašminavillaste ja siidsallidega, vahel mõni kalalett ennenägematute merekoletiste ja juurdekäiva lõhnaga või puuviljamüüja lett, lookas punetavate granaatõunte, viigimarjade ja mandariinide all. Mida iganes oskate soovida!
Peale tänavakaubanduse pudi-padi ning Nice, Brada ja Tolce i Gabanna toodete on muidugi butiigid ka päris Pradade, Guccide ja teiste kallite brändide jaoks, ent türklased on ka oma ersatsi üle uhked. Näiteks olevat Türgi meistrite tehtud võlts-Burberry kotid märksa vastupidavamad kui Hiina omad! Rolexi müügilaual olen näinud silti: Genuine fake watches! ja müüja oli oma kauba üle siiralt uhke, kinnitades, et see on ikka hoopis midagi muud ja palju parem kui Hiina ersats.
Sigaretisuits ja tänavamuusikud on Taksimi koostisosa. Eemalt vaadates tundub, et peatänaval on kogu aeg rongkäik. Rongkäigu jagab aeg-ajalt kaheks punane ajalooline tramm, Istanbuli esimene liin, mis kella helistades läbi rahvamassi kolistab.
***
Õhtupoolikul täituvad restoranid sööjate ja seltskondadega, süüakse ära meeletud kogused toitu. Vahel ma imestan, et kuidas kogu see söök sinna kitsastesse tänavatesse kiilutud restoranidesse ja söögibaaridesse üldse jõuab, aga kuidagi see igatahes toimub.
Sööjate hordid on sõna otseses mõttes lõppematud. Selleks, et õhtusel ajal Beyoğlu kitsastel tänavatel mõnda söögikohta hea laud saada, peab olema kiire reageerimisoskus ja hea õnn. Seltskonnad laudadest lahkuma ei kiirusta. Ühine söömine on ajaviitmise vorm, kõik naudivad seda. Lauldakse, aetakse juttu kõrvallaudade rahvaga, jagatakse ka toitu ja valatakse üksteisele rahvuslikku aniisinapsi rakit, mille sisse käib jääkuubik ja sorts vett.
Eriti käima läheb pidu siis, kui mõni laudkond maksab muusikutele ja nad alustavad laua ääres musitseerimist. Trio osaks on tavaliselt mõni puhkpill, keelpill ja trumm. Napsist emotsionaalseks muutunud türgi mehed leemendavad higist, hoiavad üksteisel kaelast kinni ja laulavad täiest hingest lapsepõlvest tuntud lembelaule. Särginööbid eest lahti, karvane rind paistmas, pühivad nad liigutusest pisaraid, hääled võnguvad aasiapäraselt, muusikud väänlevad kehadega, naised löövad kaasa. Prouad tõusevad lauast, teevad kõhutantsu (kõhud muidugi kaetud!), mille juurde käib aasiapärane kätekoreograafia koos vastavate näoilmetega. Mehed elavad plaksutades ja vilistades kaasa. Kel raha jätkub, tellib muusikud järgmisse lauda ja nii nad õhtu läbi rahvast rõõmustavad, mängides kõike alates nukratest viisikestest kuni sõjamarsside ja romanssideni välja.
***
Ühel vanal majal on koltunud käsitsi maalitud silt Erikbeli Yuvam Oteli. Vaatame kahtlustavalt kuuri meenutavat lobudikku. On see ikka öömaja? Lehmad mäletsevad loiult maja ees, udus jooksevad kanad. Meie linnaeluga kohanenud kõrvade jaoks on vaikus kõrvulukustav, kostab vaid kanade kaagutamine. Siis sõidab popsutades mööda traktor, peremees roolis, naine kastis, mõlemad vaatavad meid. Me oleme oma musta Audiga... noh, nagu teiselt planeedilt.
Eks alati saab abi poest. Läheme sinna ja hakkame maad uurima. Tahaks öömaja, süüa, kas saab? Kohe selgub, et hotell on tõesti hotell ja et on ka mõned vabad toad.
Vahetame muiates pilke. Türklased ja nende naljakas reklaamjutt! Kindlasti pole majakeses enne meid keegi ei tea mis ajast käinudki!
13aastane perepoeg, kes oskab pisut ka inglise keelt, toob häbelikult võtmed ja tuleb meie tuba näitama. Majake on seest täitsa korralik. Otsustame ööbima jääda ning homme välja uurida, kus siis see vaatamisväärsus on, mida me kui virvatulukest taga ajame.
Ütleme, et võtame ja küsime, kas saaks rõskesse tuppa ka natuke sooja, sest kuidagi niiske on kõik. Pannakse tööle radikas, läheme kottidega üles ja hakkame asju lahti pakkima. Varsti kostab häbelik koputus.
„Jaa, tule sisse!" hüüan.
Perepoeg astub sisse ja jääb ukse kõrvale seisma. Vaatame teda küsivalt.
„Seda et... khm," köhatab ta häbelikult. „Tädi ja onu käskisid küsida, et kas te olete ikka abielus, et ühes toas magate?"
