Minu Kolumbia: kuidas õpilased õpetajat õpetasid

Lõik Ave Ungro raamatust "Minu Kolumbia", kirjastuselt Petrone Print.

Hoolimata sellest, et olen kindlalt otsustanud Manizalesest Medellíni kolida, uusi kogemusi saada ning San Luis Gonzaga kooli maha jätta, tunnen kurbust, sest õpilased on mulle hinge läinud. Nad on avalad, emotsionaalsed ja vahest isegi ebastabiilsed, kuid üdini siirad ja löögivalmis. Nad ei tea veel, mida tahavad, kuid teavad täpselt, mida ei taha. Ja see teeb nad mässumeelseks ning kirglikuks.

San Luis Gonzaga koolis on aastaid kestnud traditsioon viia õppeaasta jooksul enim silma paistnud õpilased kooli suvemajja Villa Gonzagasse nädalapikkusesse laagrisse, kus toimub mitmekesine meelelahutusprogramm matkade, ühiste õhtusöökide ja pidudega. Samal ajal viiakse nad rollimängude ja diskussioonide kaudu maailma, kus neid ei hoita enam vati sees, vaid kus tuleb teha kiireid ja mõnikord ka valusaid otsuseid. Neile üritatakse õpetada seda, kuidas privilegeeritute teod võivad mõjutada paljude elusid, eriti nende, kellel nii hästi pole läinud.
Kui ma laagri kontseptsioonist esimest korda kuulen, arvan selle olevat pigem silmakirjalikkuse musternäidise. Stiilis „jah, te olete rikkad ja te saate tulevikus head töökohad, aga paneme nüüd linnukese kirja ka vaeste peale mõtlemises”. Ent saades õpilastelt, kelle arvamust ma kõige rohkem usaldan, laagri kohta ainult positiivseid hinnanguid, võtan vastu kutse selle aasta programmis kaasa lüüa.

Välja valitakse õpilased, kellel on head hinded või kes löövad aktiivselt kaasa koolis korraldatud üritustel — nagu näiteks filosoofiaseminar, mis jätab mulle sügava mulje oma professionaalse tasemega. Olen siiralt üllatunud nähes, et San Luis Gonzagas peetakse filosoofiat kui õppeainet au sees ja isegi keskpärase tasemega õpilased osalevad aktiivselt nii debattidel kui ürituse organiseerimisel. Nii näiteks avastan ühel nendest debattidest José Moreno, kaheksanda klassi riiukuke, väitlemas argumenteeritult teemal „Piercing — poolt või vastu ja kui vastu, siis kelle vastu?”. Alguses itsitan omaette mõnusalt, sest José räägib vahvalt, aga ainult refereerivalt sellest, kuidas piercing ehk nahaaugustamine tekkis, millised on selle tüübid ja miks on inimesed seda praktiseerinud. Siis tekivad tasahilju vahemärkused selle kohta, kuidas piercing aitab ennast määratleda või on lihtsalt kunst ihul. Ja seejärel tuleb väide, et piercingut ei talu konservatiivsed ringkonnad, näiteks katoliiklased. Piilun tagareas istuvate kirikuisade poole, kes minu suureks üllatuseks tõsiselt kaasa noogutavad. Küsimusteringis uurivad noodsamad kirikuisad huvitatult, mis on José ettekande põhitees. Kuuldes, et José ei kaitse piercingut, kuid usub siiralt, et hispaanlaste saabumisega Ladina-Ameerikasse kaotati piercingu näol väga väärtuslik osa indiaani kultuurist ja selle eest peaks hispaanlased vastust andma, märgivad mitmed koolijuhid, et see on täiesti tõsi ja antropoloogilisest vaatenurgast lähtudes ongi toimunud katoliikluse mahitusel identiteedi tapmine ning totaalne ülekohus ka piercinguga seoses. Ma ei ole niivõrd üllatunud vastusest, sest mida muud saabki sellisel teemal öelda, kuivõrd just avatud hoiakust ja valmidusest õpilaste arvamus ära kuulata ning oma „klanni” vigu tunnistada.

Villa Gonzagas pean osalema rollimängus, kus kõik laagrisse sõitvad õpilased kaasa löövad. Olukord on selline. Kuu aega enne laagrit said õpilased ülesande jaguneda kaheksasse gruppi, millest igaüks esindab üht Ladina-Ameerika riiki. Iga grupp peab koostama ükskõik millist laadi ehitusprojekti oma riigi heaolu parandamiseks. Nii näengi õhtuti koos istuvaid noori, kulmud kipras, projekte ette valmistamas. Saladuskatte all saan teada, et näiteks Valentina töötab väga põhjalikult ühe silla kallal, mis läheb üle Amazonase jõe Brasiilias ning üle mille viiakse eraldatud piirkondadesse infot, toiduaineid ja muud tarvilikku. Kavala pilguga teatab Valentina, et projekti erilisus seisneb selles, et see on praktiliselt kasutuskõlbmatu suuremate lastide transpordiks, nii et näiteks maharaiutud vihma­metsade puitu selle silla kaudu vedada ei saaks…

Minu ülesanne selgub alles nädal enne laagrisse minekut. Tegu on rollimänguga, kus kõik grupid kehastuvad rahataotlejateks suurel Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) nõupidamisel. Mina ja veel mõned õpetajad mängime nõudlikke ja kriitilisi IMFi ametnikke, kes ei tahaks kuidagi raha tuulde loopida. Mõni päev enne üritust saan kokku koolidirektor Jaimega, kes mulle asja detailsemalt lahti räägib. Nimelt esindan mina Ameerika Ühendriike. Jaime ise on rollimängus koosoleku juht Saksamaalt. Meie kui projektide hindajate roll on ette määratud. Me peame KÕIK projektid tagasi lükkama. Peame olema valmis, et noored muutuvad emotsionaalseks ja isegi agressiivseks, kuid igale nende väitele peab olema mitu vastu­väidet, lihtsalt lahmida ei tohi. Igaks juhuks annab Jaime mulle ka teatud tüüpvastused, mis selles mängus alati toimivad. Uurin veidi nõutult, et miks siis nii? Miks ma alati eitama pean? Jaime arvab, et parem on seda mulle pärast mängu selgitada ja küll ma ka ise mängu kestel aru saan, miks, aga kindel on see, et ma ei tohi kordagi vääratada, rollist välja minna. Kui ma kahtlen, kas sellega hakkama saan, siis parem oleks nüüd ära öelda, sest hiljem on asja väga raske klattida. Loomulikult päästab selline ultimaatum minus valla kõik ärevusaistingud ja otsustan varmalt mängus saja viiekümne protsendilise panuse anda.

Õigel päeval viib Jaime mind autoga Villa Gonzagasse, kus kõigepealt mõnusalt keha kinnitame. Laudades on sel hetkel väga suur elevus ja noored arutavad naerulsui oma võimalusi. Ja siis algabki show. Kõik on end kenasti riidesse pannud, tüdrukud on juuksed kinni sidunud ja poisid ülikondadesse hüpanud. Kõigepealt saabuvad „IMFi peakorterisse” riikide esindajad. Maja ümber on palju vihaseid protestijaid, sest osa õpilasi on end meeleavaldajateks maskeerinud ning saadavad kõigi saabujate suunas vihaseid märkusi, nagu see IMFi koosolekutega alati kaasas käibki. Mõned õpilased mängivad jällegi turvamehi ja näevad välja nagu mr Smith filmist „The Matrix”. Viimasena saabume meie, vihatud hindamiskomisjon. Istume väärikalt ja tõsiste nägudega. Keegi ei tee ühtki üleliigset žesti ega muuda ilmet. Õhk hakkab pingest paksenema.
Esimesena kutsutakse komisjoni ette nii-öelda Mehhiko tiim ehk siis õpilased, kes mängivad mehhiklaste esindajaid. Nad on valmis mõelnud uudse ökoloogiliste ja kergelt paigaldatavate ajutiste majade süsteemi looduskatastroofides kodutuks jäänud inimestele. Mõttes kirun ennast, et selle neetud ülesande vastu võtsin, kuid külmalt oponeerin projekti jätkusuutlikkuse osas kõikide väidete vastu. „Vabandage, kuid eel­arve on valesti koostatud, mitmed kulud on jäänud nimetamata”, „miks pole kaasatud partnereid teistest piirkondadest, kus on väga hea kogemus katastroofidega toimetulemiseks, nagu näiteks Jaapan?”, „kes saavad projektist otsest kasu?”, „kas poleks pigem mõttekas investeerida see raha katastroofide enne­tamisse ja vastupidavatesse konstruktsioonidesse?” jne, jne. Lõpuks lahkub Mehhiko meeskond laua juurest löödult, raha saamata.

Äkitselt saavad õpilased aru, et siin käib mingi teistmoodi mäng. Võib-olla valitakse välja ainult üks meeskond? Üksteise järel tulevad grupid laua juurde ja üksteise järel saadetakse nad pärast pikka kadalippu tühjalt tagasi. Näen mõnede neidude silmis pisaraid ja mõned noormehed on juba vihased. Nad on istunud kuu aega õhtuti koos, et võimalikult hea projekt koostada. Vähim, mida nad paluvad, on tänu tehtud töö eest. Seda ei tule.

Ühel hetkel tormab sisse üks „turvameestest” ja palub Tšiili tiimil ruumist lahkuda, sest ilmselt on toimunud mingit laadi kohtumise sabotaaž. See viib paljud teisedki endast välja, sest nende arvates on see kõik läinud ülekäte ja tegu on juba jumal teab millega. Ernesto, minu armas ja tore lemmikõpilane, astub laua juurde, vaatab mulle sügavalt silma ja küsib, mille kuradi pärast see komejant ja kas ma naudin seda teiste lolliks tegemist, kas see teeb mulle ehk nalja? Vastan talle endiselt rollis sees olles, et ta peaks rahulikult istuma ning koosolekut mitte segama.

Ma tunnen, et veidi veel, ja puhken ise nutma. Vaesed, vaesed lapsed. See alandus, olgugi mängult, on tõeline. Jõuame veel ära kuulata ja tagasi saata Brasiilia grupi, kui äkitselt tõuseb 11. klassi tagasihoidlik noormees Daniel püsti ja teeb teistele õpilastele ettepaneku kõik koos saalist lahkuda. Nii nad teevadki. Uhkelt, pea püsti, silmad märjad.

Õpilaste lahkumise järel ei pea ma enam vastu, jooksen tualetti ja nutan ennast tühjaks. Ma pole kaua aega sellist viha ja kurbust kogenud. Ma ei oska isegi sõnadesse panna, mis mulle haiget teeb, aga see valu lõikab otse südamesse. „Tegu on ju mänguga, jumal, see on ju farss, mis asja sa töinad?” küsin endalt ja nutan edasi.

Poole tunni pärast palutakse kõiki suurde amfiteatrisse, mis jääb Villa Gonzaga aedade keskele. Osalejad saavad kätte mahlakokteilid ja kohvi. Algab mängu analüüs. Õpilaste nägudelt on kadunud viha ning see on asendunud küsimusega: mis siis nüüd ikkagi juhtus?

Jaime teeb otsa lahti, rääkides seiga oma elust. Ta oli just ülikooli lõpetanud, kui pidi ühel rahvusvahelisel konverentsil Kolumbia valupunktidest kõnelema. Jaime oli oma ette­kande väga põhjalikult ette valmistanud, kuid ei jõudnudki peamiste punktideni, sest pidi kohe hakkama vastama publiku õigustatud küsimustele Kolumbia majanduselus ja poliitikas tehtud vigaste otsuste kohta, millele põhjendust polegi. See kõik tõi kaasa väga emotsionaalse ja väga agressiivse vestluse, milles Jaime jäi kaotajaks, ja ometi oli ta tahtnud rääkida vaid sellest, mis näis õige, kindel ja moraalne, tahtis juhtida tähele­panu asja­oludele, mis sellised vigased otsused kaasa tõi. Tol korral lahkus ta konverentsilt tundega, et mis vahet sellel üldse on, kui tema soovib asjade paranemist, sest lõppeks võitleb ta tuule­veskitega ning tema arvamus summutatakse kohe, tal ei ole võimu ega väge negatiivse arvamuse ümberlükkamiseks. Samas tõi see kaasa teadmise, et tal puuduvadki head näited, head argumendid. Ja neid peab koos tekitama — Kolumbias aga tehakse väga vähe koos, enamik otsuseid sünnib suletud uste taga ja väikese grupi huve silmas pidades. Nüüd tahab ta teha kõik endast sõltuva, et seda olukorda muuta. Rollimäng peaks täitma ees­märki panna noori inimesi märkama sügavaid suhtumis­probleeme enda ümber, neid ette aimama, neist üle olema ja tagasilöökidest mitte heituma, vaid oma eesmärgi täitmise nimel lihtsalt suunda või meetodit muutma, kuid mitte alla andma. Enamikust San Luis Gonzaga kooli vilistlastest saavad tulevikus firmajuhid, poliitikud, ajakirjanikud, teletähed, näitlejad ja muud ühiskonnas austusväärsel positsioonil olevad tegelased. Positsiooniga võib käituda mitut moodi — seda enda huvides ära kasutada või hoopis kogukonnale midagi positiivset tagasi anda. Ja siinkohal peab olema valmis selleks, et kõik võib metsa minna, et stardipositsioon võetakse liiga ülbelt või et ei arvestata seda, kui palju ühiskond on üldse valmis „heade mõtete” elluviimiseks.

Õpilased jäävad mõttesse. Üks neist, Mauricio, uurib, mis saab siis, kui lootust enam pole, kui tekib tunne, et miski ei aita enam või et kõik on valesti.
Jaime räägib vastuseks oma usust jumalasse, sellest, kuidas see toidab teda ka kõige rängemal ajal. Siis vaatab Jaime äkki minu poole ja nendib, et iga inimene peab ise leidma oma jõuallika, oma tasakaalu. Äkitselt vaatavad kõik sõbralikult mind. Mauricio ütleb välja selle, mida paljud minult kui mitteusklikult küsida tahaks:
„Ave, kust sina oma jõu saad? Kust sina raskel hetkel lootust ammutad?”
Mõtlen pikalt, kuidas vastata, kuigi tean vastust juba ammu.
„Ma tõepoolest ei usu katoliiklaste jumalat. Aga ma usun, et kui inimene läheb vastuollu loomisseadustega ning hakkab teiste loodut ja teisi hävitama, saab ta looduselt endalt karistada.”

Siis uurib Jaime, mida ma tänasest päevast arvan. Vastan ausalt, et ei oska veel midagi arvata, aga nii palju tean küll, et see kustutas minus tubli annuse küünilisust.