Keerdtrepid meie hotellis on kaunilt läikivad. Koolidirektor Raimond astub härrasmehena, daam käevangus, muretult vesteldes ülevalt alla — siis juhtub midagi, ta libiseb ja kukub… kukub… kukub… Õnneks on mind õnnistatud tavainimesele mitteomase reaktsiooniga — kui juhtub õnnetus, saabub minusse rahu. Pea hakkab tööle, tahan aidata.

„Tooge tool!” annan käskluse. Lühikese usutluse järel on asi selge. Suundun kurjakuulutava näoga administraatori juurde.

„See ei saanud juhtuda meie hotellis!” kuulen.

„Mis ei saanud juhtuda!? Kas arvate, et käisin tänavalt rebadel pükstega meest otsimas?” põrutan vastu. „Haigla? Kus on lähim haigla?”

Laotan lauale linnaplaani ja näpp juhatab mulle teed Ateena kõige kõrgema mäemügara suunas. Just seal peaks asuma lähim haigla. Viitan meie kahekorruselisele bussile. Administraator pistab pea aknast välja ja noogutab. Sätime end juba minekule, kui ta mul käest haarab: „Mitte mingil
juhul! Te ei mahu selle bussiga sinna ära!” Nüüd meenub mulle, et Kreekas tähendab peanoogutus eitust ja -raputus hoopis jaatust.

Tellime takso, mis on viie minutiga platsis. Sikutame Raimondi põiki tagumisele istmele, sõber Peeter kükitab kuidagi vahekäiku, mina potsatan juhi kõrvale.

Seda, mis nüüd järgneb, ei ole ma enne ega pärast kogenud. Taksojuht lülitab sisse ohutuled ja signaali ning algab sõit vastassuunavööndis, haljasaladel, punase fooritule alt läbi… Taksos valitseb vaikus. Isegi Raimond ei tee häält. Nagu imeväel hakkab meile autodest ummistunud pühapäevasel tänavarägastikul tekkima sõidukoridor. Ristmikule lähenedes on eessõitvad taksod meile juba raja lahti sõitnud.

Alles hiljem saan teada, et ohutuledega ja pidevat signaali andvas taksos veetakse abivajajat. Taksojuhti aitavad ametivennad küsimusi esitamata.

***

Kõigepealt hakkab paistma Ateena kõrgeim, 277meetrine tipp Likavits ehk Hundimägi. Seejärel üheksakorruseline haigla ise. Tegus taksojuht on nõus meid aitama. Hiljem selgub, et abi kulub tõesti marjaks ära ja tuleb ka vastavalt tasustada. Sikutame Raimondi auto tagaistmelt välja ja suundume peaukse poole. Siblijaid on siin pühapäeva õhtu kohta küllaga. Takso saabub takso järel, parkida pole kuhugi. Kuskilt poeb läbi ka kiirabiauto. Sealsamas tänaval tõstetakse haige autost ja lükatakse kanderaamil ukse poole.

Siht on selge, abivahendeid pole kuskilt võtta — kaenla alt kinni ja sissepääsu suunas. Ninna lööb jube haiglalehk. Paigast, mis meenutab registratuuri, saab taksojuht suunised siirduda kaks korrust kõrgemale. Kuskil seal peab olema päästev uks arstide maailma.

Kolmandale korrusele jõudes ja liftiuksest välja koperdades tabab meid šokk. Koridoris tungleb umbes 40pealine jõuk — kellel käsi kaelas, kes toetab end kargule. Kanderaamilt vaatab vastu avatud kõht, keegi nosib nurgas keedetud muna. Me kõik oleme ühiselt teel selle maagilise ukse
poole. Kuna meie, eestlaste kogemus on siin olematu, saadame rindejoonele sõbra taksojuhi. Tagantjärele tuleb tõdeda, et ilma temata oleks me sel korral küll hätta jäänud.

Sätime end sisse seina ääres. Istuda pole kuhugi. Raimond on endiselt vait. Mõningase tunglemise järel õnnestub meie heategijal tasapisi uksele lähemale nihkuda ja lõpuks sellest ka sisse pugeda. Mõne aja pärast on ta tagasi ja ütleb: „Lähme!”

Avanev pilt on paljutõotav. Ruumis on ringikujuliselt 8-9 lauda, mille peal sikutatakse paika väljaväänatud küünarliigest, õmmeldakse lõhkilöödud pead või pannakse jalga kipsi. Kõik on sisenejale näha. Me ei lase end sellest vaatepildist heidutada. Arste, õigemini valge kitli kandjaid, on jalaga segada. Suundun röntgenipilti vaatavate arstide juurde ja karjatan inglise keeles: „Välismaalane! Haige! Appi!”

Tundub, et mõjub. Raimondile leitakse laud ja arst asetab käe vigastatud põlvele. Ta nägu tõmbub pilve.

„Kardan, et asi on rohkem kui tõsine. Ülaltpoolt põlve on rebenenud kõik lihased ja põlve kohal on rusikasuurune auk. Kõigepealt tuleb teha röntgen.”

Sikutame Raimondi uuesti püsti ja suundume röntgenit otsima, mis pidi järgmisel korrusel olema. Aga ei mingit röntgenit enne, kui on makstud! Kuna tooli pole kuskilt võtta, paneme Raimondi põrandale lamama — kaua sa ikka ühel jalal seisad! Raimond on endiselt vait.

Taksojuht ees, mina järel. Kolm korrust allpool saamegi makstud — 1200 drahmi (4 eurot). Pilt tehtud, tuleb uuesti sukelduda tõuklevasse rahvasumma. Nüüd on meil õnneks kogemused ja nihkumistaktika olemas. Ruumis upitame Raimondi uuesti lauale. Paraku kinnitab röntgenipilt tohtri kahtlusi.

„Kas opereerime õhtul või hommikul?” kõlab küsimus.

Nüüd teeb suu lahti ka seni täiesti vait püsinud Raimond: „Mina tahan Tartusse, doktor Teini juurde!”

„Kust ma sulle täna selle doktor Teini võtan?” küsin siiralt.

„Mina tahan doktor Teini juurde!” kõlab väga rahulik vastus.

Arst selgitab uuesti: „Kui operatsiooni kohe ei tee, ei pruugi see mees enam kunagi kõndida. Mida kiiremini opereerida, seda lootustandvamad on tulemused.”

„Mina tahan doktor Teini juurde!“ kordab Raimond endiselt.

„Otsus on teie,” vastab arst. „Aga jala paneme täies pikkuses kipsi ikkagi.”

Arstiga ei ole mõtet ega tohigi vaielda. Asi niipalju selge, suundume nüüd juba kolmandat korda imeuksest välja. Peeter läheb koos taksojuhiga hotelli Raimondi riiete järele. Järsku kostub esmaabiruumist meeleheitlik karje:„Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.

„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.

„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!“

Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”

Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.

***

Peeter on hotellist tagasi jõudnud. Trügin nüüd juba peaaegu spetsialistina ukse vahelt rahva sekka. Hea on tuttavaid nägusid näha. Veendunud, et teiste reisijatega on kõik korras ja nad on kenasti linna uudistama läinud, läheme Raimondi juurde tagasi. Vaatame ruumis ringi, ent Raimondit ei ole! Kiikame ühele lauale, teisele, kolmandale… Nagu silmamoondus — Raimondit
ei ole. Pöördun valgete kitlite poole ja prahvatan:

„Kus on Raimond?”

„Kas te tõesti ei näe, et meil on käed-jalad tööd täis? Mis Raimond?”

Palju aastaid hiljem, kui kreeka keel suus ja teadmised sellest imelisest maast tunduvalt paremad, muutub arusaadavaks ka esmaabiruumis toimunu. Nagu eespool mainisin, on Kreeka haiglates alati palju rahvast. Igaüks topib oma nina igale poole. Suguvõsa liikmed veedavad palatis päevi. Arst ei pane minutaolist küsijat enam tähelegi. Töö ootab.

Aga Raimond peab ju ometi kusagil olema. Küsime ühe ja teise käest. Ka registratuurist. Keegi ei tea midagi. Inimene ja paberid liiguvad eri radu, eriti pühapäeval. Peame pisut aru ja valime viisi, mis on meile jõukohane: korrus korruse järel hõikame: „Raimond! Kus sa oled? Raimond!” Viies korrus, kuues korrus, seitsmes korrus… Koridorides liikuvad haiged pööravad pead meile järele vaatama. Meil ei ole piinlik. Lõpuks kostab ühest palatist hädine hüüatus: „Ma olen siin!”

Hea, et haiglal on ainult üheksa korrust!

***

Hommik on õhtust targem. Enamasti ja eriti esmaspäeval. Oleme viksilt kella üheksaks tagasi. Ikka taksoga, nagu Ateenas kombeks. Asjalood on arenenud hoogsalt. Hommikul kell kuus äratus ja kraadimine. Mitut võõrkeelt kõnelev arst on jõudnud teha juba palativisiidi. Skalpellidki on operatsioonitoas valmis. Ent Raimond pole lõikusega nõus, tema tahab ikka Tartusse doktor Teini juurde. Kohalik kirurg paneb patsiendile südamele, et ta ei pruugi hiljem enam kõndima hakatagi. Raimond on kõigutamatu.

Mis seal ikka, omal vastutusel võib ka Kreekas arstiabist keelduda. Meil tuleb hankida mingi paber ja see paber asub lennujaamas, sest just sedakaudu peab patsiendi kiiremas korras Eestisse toimetama.

Egas midagi, tuleb ette võtta taksosõit lennujaama. Sellesse, kus koerad pakilindi ääres rõõmsalt tervitavad, mitte suurde ja uhkesse, mis 2004. aasta olümpiamängudeks valmis. Kas on vaja öelda, et mitte keegi, kellelt küsime, pole nimetatud paberist kunagi midagi kuulnud?

Kui oleme juba lootust kaotamas, otsustame tungida ruumi, millel ilutseb silt „Mitte siseneda”. Saabub politsei ja lõpuks leitakse ka paber. Oleme rahul.

Lennujaama ees seisab pikk rodu taksosid. Oleme poole tunniga haiglas tagasi. Arst täidab ilmselget vastumeelsust üles näidates tähtsa paberi. Paber on tõesti oluline — ilma selleta ei võta ükski lennukompanii pardale haige moega isikut, otsast lõpuni kipsis jalaga mehest rääkimata. Nüüdisajal on lennujaamades üleval ka temperatuurimõõtjad. Kui teie kehatemperatuur on lubatust tunduvalt kõrgem, on ka teie reis katkenud.

Allkirjad all, teatab arst: „Täna meil autot ei ole.”

„Polegi vaja!” hüüame kolmekesi rõõmsalt. „Me võtame takso!”

„Taksod ei sõida lõuna ajal lennujaama,” ütleb arst rahulikult.

„Mis jutt?”

Oleme kindlad, et tegemist on järjekordse Kreeka haigla trikiga. Selline asi ei saa lihtsalt tõsi olla! Heliseb telefon. Arst vabandab ja suundub kõrvalruumi. Oodata veel üks päev haiglas? Ei! Vaatame üksteisele otsa ja paber laualt rändab minu taskusse. Raimond saab selga sinise kitli ja algab sõit üheksandalt korruselt esimesele. Pääsenud!

Kas oleme tõesti pääsenud?

Mis saab edasi ja milliseid muid värvikaid seiklusi Kreekas ette tuli? Seda loe juba raamatust!