Minu Maailmameri: kõige hullem juhtub ikka siis, kui seda kõige vähem vaja

 (2)
Minu Maailmameri: kõige hullem juhtub ikka siis, kui seda kõige vähem vaja
Uku Randmaa, ümber maailma purjetajaFoto: Rene Suurkaev

Katkend Uku Randmaa raamatust "Minu Maailmameri", kirjastuselt Petrone Print.

KOLM MAGAMATA ÖÖPÄEVA ON LIIG!
 
24. juulil asusin järjekordsele hüppele: mul on ees üle 1400 miili, kuni Austraalia vastu tuleb. Hüppe ajal päevade arvestamiseks tahtsin kaval olla. Ostsin 14 apelsini. Mõtlesin, et iga päev söön ühe ja kui apelsinid otsas, peaks kallas paistma hakkama. Tuhkagi! Mu vitamiinireservid läksid mädanema, nii et pidin kaks kurki päevade arvestamisel abiks võtma, aga kallast ei ole veel kusagil…
 
24. juuli 2011: Murphy seadus.

Kõik asjad, kus elektronid sees jooksevad, on ebakindlad. Olin rahul, et mul on merekaardid kahes arvutis, nii et kui ühega midagi juhtub, saab teisest ikka pilti näha. Juhtuski, ja juhtus topelt! Üles ütles voolumuundur, mis jahi 12voldisest pingest teeb arvutitele söödava 220 volti. Mistõttu mõlemad arvutid on nüüd pimedad.
Miks tehnika hakkab tõrkuma just merel, mitte sadamaoludes? Tundub, et merel on kõik asjad lihtsalt stressis. Taluvad niikaua pinget, kuni kõige nõrgem molekul teatab: mulle aitab! Või siis on tegu Murphy seadusega: kõige hullem juhtub ikka just siis, kui seda on kõige vähem vaja. GPS õnneks toimib, sest see kasutab 12voldist elektrit.
 
***
 
25. juuli: Lainete mängukann.

Suured lainejurakad lõrisevad ümber jahi nagu verekoerad, sikutavad seda siia-sinna justkui mängukanni, üritavad pureda. Olen teinud kõik, mida vähegi oskan. Purjed on miinimumi peal. Kohati satub jaht lainete peal resonantsi, viskleb ühelt küljelt teisele nagu kurjast vaimust vaevatud. Tunnen lausa füüsiliselt, millist pinget peavad taluma vandid ja staagid, seeklid ja seibid. Minu kannatus on kummist, nii et mina pean kindlalt vastu.
 
***
 
28. juuli: Mul on kõrini!

Kolm ööd ja kolm päeva olen võidelnud nähtamatu vaenlasega. 30sõlmeline tuul ja suured lained on mu korralikult läbi sakutanud. Mul on kõrini! Närvid on viimseni pingul, sest kogu aeg jälgin ja kuulan, ega jahil midagi ei purune. Refrääniks on pidev tuule undamine. Tahan siit ära, oma suvilasse, mereranda kadakate vahele. Sealt oleks hea laineid silmitseda, kohvikruus käes.
 
***
 
29. juuli: Kurrunurruvutisaare kuningas.

Vastu hommikut oli tuul veidi vaiksem, nii et lubasin endale 45 minutit uneaega. Tuul on endiselt tugev, kohati on vastuhoovus. Olen söömata, magamata ja emotsioonideta laip. Pärast masendusest üle saamist tekkis tunne, nagu sõidaksin Väinameres. Laine on samasugune terav, lühike ja särts, ainult et vesi on smaragdroheline nagu ulmefilmis. Meri on nii ere, et ilma päikeseprillideta ei saa silmi lahtigi teha. Kohati sajab, hetkeks sähvatab terav päike läbi pilvede.

Õhtul otsustasin, et asju tuleb võtta mõnuga. Keegi ei aja ju mind piitsaga taga! Seega keerasin puhkama ühe pisikese troopilise saare juurde. Jäin ankrusse kalda lähedal. Jalga ma maale ei tõstnud: ilma tolliformaalsusi läbimata ei ole see lubatud. Fijil ja Austraalia rannikul on maabumise kord väga range, kahel põhjusel: et vältida illegaalseid immigrante ja bakteriaalset saastumist. Kui läheksin omavoliliselt maale ja piirivalvelennuk seda märkaks, võiksin lõpetada vanglas. Algul tundus saareke inimtühi, aga hommikul tuli kohalik kalamees selle juurde võrke välja nõudma.
Mis selle koha nimi oli? Kurrunurruvutisaar, ma arvan. See on meie pere sisenali, et meil on perekond nagu Pipi Pikksuka raamatus: ema on taevas ingliks ja isa on neegrikuningas kuskil Kurrunurruvutisaarel.
 
***
 
1. august: Mäluauk Torrese väinas.

Üleeile tegin vahepeatuse Austraaliale kuuluval Neljapäevasaarel (inglise keeles: Thursday Island). Lugesin seal kohalikust ingliskeelsest lehest, et üks kalalaev oli läinud hiljuti tormi ajal kaduma siinsamas lombis. Veidi kõhedaks muutis, et pidin ise teele asuma samas suunas.
Neljapäevasaarelt lootsin jõuda Austraalia mandrile kolme päevaga. Oh püha lihtsameelsust! Torrese väina läbimine osutus ootamatult raskeks. Väinas oli palju korallriffe, mida merekaartidel ei leidunud. Kitsastest kohtadest läbi pääsemine oli keeruline, sest mandri ja väikeste saarte vahel on suured hoovused. Mitmel korral järjest sattusin tugevatesse vastuhoovustesse. Kõige selle tõttu võttis minek aega arvatust poole kauem.

Tuul oli nii tugev, et kõrvad laperdasid peas. Laevaliiklus oli tihe, mistõttu ma ei söandanud puhata, vaid olin kogu aeg vahis. Teadsin, et magamaminek on risk. Ühe öö olin ülal kohvi abil. Teise öö tahtejõu varal. Kolmandal ööl larpisin samuti kohvi ja panin selga vähe riideid, et jahedus aitaks und eemale hoida.

Ent vastu hommikut, kui olin olnud üleval kolm ööpäeva järjest, jõudsin oma võimete piirile. Tekkis must auk. Kukkusin rooli taga kokku ja jäin magama. Toibusin alles tund-poolteist hiljem. Sain aru, et pean ikkagi uneaega näpistama, kasvõi 50 minuti kaupa. Selline ootamatu mäluauk on ju palju ohtlikum risk!
 
***
 
Kujuta ette, et sa istud rahvast tuubil täis reisilennukis, vaatad illuminaatorist välja allpool laiuvatele pilvelaamadele ja kuulad mikrofonist stjuardessi malbet häält: „Lugupeetud reisijad, olge järgmised kaheksa tundi võimalikult tasa, et mitte segada kapteni ja tüürimehe und. Lennukit jääb juhtima automaatpiloot ja üsna suure tõenäosusega jõuame tervelt sihtpunkti.“

Mis juhtuks? PAANIKA!!! Huilgav ja kriiskav rahvamass tormaks lennukis ringi, rahunemata enne, kui saab kinnitust: kapten on ärkvel ja olukord on inimeste kontrolli all.

Samalaadne on olukord ulgumerel, kus ma ulbin oma tillukeses pähklikoores võimsate loodusjõudude meelevallas, korraga nii piloot kui ka reisija… ja uni tükib peale. Maa peal olen harjunud magama kaheksa tundi ööpäevas, merel saan hakkama kuue tunniga või minimaalselt neljaga, vähem magades läheb raskeks.

Ulgumerel ei ole mul aga puhkamiseks muud võimalust, kui usaldada end automaatika hoolde ja uinuda. Ent automaatpiloot, tuulerool ja ülejäänud abivahendid on siiski vaid masinad, mis teevad seda, mida sa neil teha käsid. Mitte seda, mida sa tahaksid, et nad teeksid, eriti kui olukord millegipärast muutub. Seepärast söandangi ohtlikes oludes magada vaid mõnekümne minuti kaupa.

Iga etapi alguses olen teinud riskianalüüsi: mõtlen läbi võimalikud ohud ja püüan neid minimeerida. Suurte laevadega kokkupõrkamise eest hoiatavad mind nii Merekoer kui ka AIS ehk raadio lühilainetel töötav automaatne identifitseerimissüsteem. AIS aitab eemale hoida suurtest laevadest, püüdes nende signaale ja saates ka ise signaali välja, nii et teised laevad näevad mind.

Väiksematel kalalaevadel pole küll peal ei AISi ega ka radarit, mida minu purjeka seadmed suudaksid tuvastada, nii et nende vastu mul rohtu ei ole. Ent sellised laevukesed ei tule reeglina kaldast kaugele.

Veesõidukitest jäävad üle veel kaatrid ja jahid. Ent nendega on lihtne: kui ma ikka põletan 20sõlmese taganttuulega, siis pole tõenäoline, et mõni neist sõidab vastutuult otse minu suunas. Ja kui vastutulija krüssab ehk läheneb siksakitades, siis on kokkupõrkeoht 50% väiksem. Pealegi on neil reeglina korralikud vahis seisjad. Nii et avaookeanil teise laevaga kokkupõrkamise võimalus on üsna pisike.

Rohkem muretsen vees ulpivate konteinerite ja muu suure prahi pärast, millele võin otsa sõita. Ent öösel lainete vahel ei märkaks sellist konteinerit ka parim roolimees. Küll aga on siin kasu kuldsest reeglist vähendada ööseks purjepinda, et kiirus oleks väiksem — sellisel juhul on võimaliku müksu tagajärjed leebemad.

Reaalne on ka oht, et kukun üle parda. Ahtrist kuni vöörini saab panna jooksuliini ja ennast karabiinidega selle külge kinnitada. Tegin seda ainult reisi algul, aga hiljem üliharva. Vahel on vaja kiiresti reageerida, siis ei jõua end liini külge panna. Pealegi, soolopurjetajana poleks mul üle parda kukkudes sellest kasu, et olen liiniga laeva küljes. Ma ei jaksaks nagunii ennast liini mööda jahti tõmmata, isegi kui kiirus pole suur. Ka pead ei jõuaks vee peal hoida, laine pahiseb üle. Teine inimene peaks aitama.

Ma ise ei ole õnneks kunagi näinud, kuidas mees üle parda kukub. Mõnd aega tagasi, kui ma sõitsin tugeva tuule puhudes maarottidest kaaslastega Pärnust Manilaiule, juhtus küll nii, et üks tüse noorhärra ei jõunud pautimise ajal piisavalt kiirelt poordi vahetada. Ta jäi istuma madalamasse poordi, mis vajus hetk hiljem vee alla, nii et maarott oli rinnust saadik märg. Järgmise paudi ajal jõudis ta siiski õnnelikult kõrgemale pardale.

Päästevesti olen ma otsustanud mitte kanda: üksi sõites lihtsalt pikendad sellega oma vaevusi, kui juhtud keset avaookeani vette kukkuma. Nagunii pole kedagi, kes sind välja aitaks. Vahel ohtlikes olukordades olen tõmmanud selga päästevesti, mille küljes oleva turvaliini saab kinnitada masti või mõne muu tugeva asja külge. Reelingul turnides kasutan paarimeetrist otsa hüüdnimega „tahan Rasmust kallistada”. See on piisavalt lühike, nii et võib loota, et kukkudes jään rippuma ja ulatun kuskilt kinni krabama.

Kui ohtusid üles lugema asuda, siis ei tule lõppu niipea. Sadamas peatudes on võimalik, et mõni jaht või laev sõidab minu purjekale otsa — seni pole seda õnneks juhtunud. Samuti võivad vaalamürakad purjeka alla sukeldudes selle ümber keerata, ent reeglina on nad tähelepanelikud.
Suurim soolopurjetaja oht on aga nähtamatu: üksinduses hulluks minemine. Merel loodusjõudude meelevallas ei tea sa kunagi, mis juhtub homme. Kui tunned sellist ebaturvalisust kuude kaupa, siis see tekitab stressi. Olen lugenud mitmetest mereraamatutest juhtumitest, kuidas meremehed on hulluks läinud: seda on neil juhtunud nii üksi kui ka meeskonnaga sõites, nii purjetades kui ka raudlaeval. Üksinda merd kündes on see eriti ohtlik, kuna hull ei saa ju ise aru, et ta on hull.

Hullusest olen ma oma meelest jäänud puutumata, küll aga on mul mõned foobiad. Vaimusilmas näen hirmutavat kujutluspilti, et olen ise vees ja näen jahti kaugemale sõitmas. Just seepärast ei käi ma avamerel kunagi ujumas, olgu ilm kuitahes palav ja vesi kutsuvalt värskendav. Kalda lähedal ankrus olles on hoopis teine asi: siis alustan tihti hommikut, hüpates ahtrist sooja sinisesse vette. Kümmekond minutit ujumist annab palju parema enesetunde!

Aga ma ei jäta selle foobia pärast vette minemata, kui see on mingil põhjusel hädavajalik. Kui vaja, olen ka ulgumerel sukeldunud, et vabastada laeva sõukruvi selle ümber takerdunud sasipuntrast.
Teine foobia on see, et kajutis olles ei julge ma kajutiluuki sulgeda. Kardan, et kui see on kinni, ei pääse ma vajadusel piisavalt kiiresti tekile. Ilusa ilmaga pole lahtisest luugist midagi, aga juhtub ka nii, et kajutisse tükivad kutsumata külalised nagu vihmasadu või juhuslik lainesahmakas. Aga ma jätan luugi ikkagi lahti, sest mine tea…

Siiani võin igatahes saatust ja Vana tänada, midagi hullu minuga juhtunud pole. Paar korda olen ohus olnud, kui näiteks peale tuli ootamatu pagi ja gennakeri kokku tõmmates rippusin ma vallide küljes, jalad õhus — ja see on ohtlik. Õnneks suutsin ennast kinni hoida ega kukkunud üle parda. Juhtus sedagi, et laev läks kreeni, nii et pidin klammerduma reelingu külge, jalad vees lohisemas. Sellises olukorras paiskub adrenaliin verre, mõtled kiiresti ja leiad paremaid lahendusi.