Minu Maroko: mitut magamistuba teie pere vajab?

 (6)
Minu Maroko: mitut magamistuba teie pere vajab?
Foto: Eero Hänninen

Kuna aeg on juba hiline ja kõik väsinud, tuleb peagi põhku pugeda. Mustapha juhatab mind alumisele korrusele, kus ma veel käinud ei ole. Siingi on suur koridor, millest viivad uksed tubadesse. Otse lähevad uksed vanemate endisesse magamistuppa, mis on nüüd meie magamistuba, ja arvutituppa. Vasemal on… jälle elutuba? See on aga hulga suurem ja uhkemate diivanitega kui ülemisel korrusel.

„Kui palju peab ühes majapidamises õige elutube olema?“ küsin ma Mustaphalt, käed puusas uksel seistes.

„Mis mõttes?“

„Üleval on kaks, all üks…“

„Aa, noh, eks neid ole vaja ka ju. Seda tuba, kus on nurgadiivan ja telekas, kasutame me iga päev. Seal me ka puhkame ja sööme. Selle kõrval asuv elutuba on külaliste vastuvõtuks. Alumise korruse elutuba kasutame aga ainult suurte pidustuste puhul, kui on palju rahvast. Naised hõivavad ülemise korruse ja mehed saadetakse siia alumisse tuppa asumisele. Siis võivad naised end üleval vabalt tunda, rätikud peast ära korjata, tantsida, kui tahavad.“ seletab Mustapha asjalikult.

„Nojah, aga see tähendab ju siis, et suurema osa ajast seisab see hiigelsuur tuba täitsa tühjana. Ja mina arvasin, et all on magamistoad. Kus kogu see pere ometi magab?“ ei suuda ma süsteemi mõista.

„Ega magamiseks palju ruumi vaja olegi. Pärast ema surma kolis ka isa üles, ta magab nüüd koos mu noorema õe Wafaaga pisikeses toas. Teised magavad elutoas.“

„Ega nad ometi pidevalt diivanil ei maga?“ ei suuda ma oma imestust varjata.

„Ei. Nad magavad põrandal rivis,“ muheleb Mustapha, jäädes ootama minu reaktsiooni. Tal ei tule pettuda.

„Mis?! Põrandal? Maja on suur ja rahvas magab põrandal!“ Olen šokeeritud.

„Väga paljud marokolased teevad nii, see on meil vana harjumus. Igas peres on hunnikute viisi tekke, mis põrandale laotatakse, igaüks võtab endale padja, vajadusel ka teki peale ja ongi kõik. Marokolased ei armasta üksi toas oma voodis magada, see on neile võõras. Me oleme seltskondlik rahvas, ka magamise ajal.“

Ma ei suuda kuidagi oma hämmeldusest üle saada. Eks meie, eestlased, ole muidugi suured individualistid ja meile meeldib, et on oma nurgake, kus end kerra tõmmata, oma, oma, oma…

Viimaks lepin mõttega, et pea kogu Mustapha pere magab ühes toas ja põrandal. Ja mis see minu asi ongi, peaasi, et minul on oma tuba ja oma voodi. Püüan kõigest väest mitte langeda kitsarinnalisuse lõksu, see tähendab pidada end oma kultuuri tõttu kuidagi paremaks. Kuidas Briti kultuurierinevuste spetsialist Richard D. Lewis oma raamatus ütleski? „Me naeratame võõramaise ekstsentrilisuse peale ja õnnitleme iseennast oma normaalsuse puhul. Kui iga kultuur peab end normaalseks, siis on enesestmõistetav, et kõiki teisi peetakse ebanormaalseteks…“ Tõsi see on!

***

Otsin oma kohvrist välja öösärgi ja hambaharja, ajan särgi selga ning suundun WCsse. See on kindlasti see viimane parempoolne uks. Avan ukse. Mu suugi unub lahti, kui WCd jõllitan. „Mis viga on? Mis on? Kas sul on halb?“ Mustapha peab oma küsimused mitu korda esitama, enne kui reageerin. „Mis see on?“ sosistan ma, näpuga WCle osutades.

„See on tualettruum.“

„See ei ole tualettruum, see on… see on… auk!!! Ma ei saa ometi iga päev WC asemel augul käia! Ei ole võimalik, lihtsalt ei ole võimalik!“

Tõepoolest, WC ukse vahelt vaatab mulle poti asemel vastu ilus valge glasuuritud auk. Püüan ette kujutada, kuidas ometi sellist asja kasutama peaks. Laagris võib küll metsas pissil käia, aga kodus… iga päev…

WC jääbki mõneks ajaks minu suurimaks mureks. Ei saa ma sellest teemast üle ega ümber. Iga kord, kui mul on vaja sinna minna, lükkan alumise korruse ukse lukku, koorin jalast kõik püksid-sokid-kingad, panen jalga kummiplätud…

Teistele pereliikmetele teeb minu ahastus veidi nalja. Ka ei suuda nad probleemi mõista. „Tead, tegelikult on see vist harjumuse asi,“ ütleb noorem Najat. „Mina näiteks ei suudaks kuidagi selle Euroopa poti peal käia, vastik! Nagu toolil istuks… ja midagi välja ka ei tule. Nii paljud marokolased, kes Euroopasse tööle lähevad, kurdavad alguses sealsete WCde üle.“ Järsku teeb Najat pähe kavala näo ning kummardub mu kõrva kohale: „Tead, mõned on isegi öelnud, et nad ei saa muidu Euroopas hakkama, kui ronivad jalgupidi selle õudse asja peale kükitama.“

Püüan seda pilti ette kujutada, see ajab mind naerma. „Ja tead, kui meie ema haige oli,“ jätkab Najat veidi tõsisemal toonil, „ohkas ta iga kord, kui pidi haiglasse minema ja ütles: „Jälle pean minema ja neil ei ole seal isegi mitte inimlikku WCd!“ Haiglad on meil Prantsuse projektide järgi ehitatud.“

Kuna see teema mul väga hinges on, kuulan siiski maad ka äia juures. „Teate, tegelikult maksavad Euroopa pott ja meie… glasuuritud auk, nagu te ütlete, poes ühepalju, aga inimesed ostavad ikka seda, millega nad on harjunud. Potte ostavad asutused, kus on palju välismaalasi, või ehitusfirmad, mis ehitavad välismaa projektide järgi, või siis marokolased, kes on kaua aega Euroopas töötanud ning nüüd Marokosse maja ehitavad.“

Jään tõsisemalt selle asja üle mõtlema ning tunnen südamest kaasa neile marokolastele, kes Euroopasse minnes peavad samasuguse šoki läbi elama, kui mina siia tulles. Leian mälusopist jutuajamise marokolasest kursuseõega, kes mulle kurtis, et ainus normaalsete WCdega koht Pariisis on peamošee. Siis ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu.

Tõesti, väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi. Normaalsus on väga suhteline. Võtame näiteks kasvõi sinised silmad, mis meil Eestis on nii tavalised. Pruune silmi peetakse ilusateks. Aga enamik inimesi maailmas on pruunisilmsed, niisiis on neil õigus, et pruunid silmad on normaalsed ja sinised ebatavalised. Mõistan korraga, kui palju võib tegelikult olla neid asju, mille suhtes oleme kindlad, et see on nii, kuid kui vaadata kaugemalt, on hoopis naa. Tolerantsust, tolerantsust on maailmale vaja! Tunnen, et Maroko õpetab mulle seda veel kuhjaga ja see ei ole mitte fui!, vastik, vaid kasulik nii mulle endale kui ka inimestele, kellega saan seda jagada.

Katkend on võetud Kätlin Hommik-Mrbate reisiromaanist “Minu Maroko”, kirjastuselt Petrone Print.

Loe ka teisi katkendeid:

  • Minu Tšiili: mis sa pirtsutad, ka lamba suguelundid on toit!