Minu Moskva: vene naine on oma mehele kokk, diiva ja prostituut

 (22)
Minu Moskva: vene naine on oma mehele kokk, diiva ja prostituut
RIANovosti

Mäletan, kuidas küsisin kord venelannadega tihedamini tööalaselt suhtlevalt sõbrannalt, et
„kuidas venelased ka on”. Sõbranna, tasakaalukas ja viisakas neiu, oli selle peale silmanähtavalt
kimbatuses.„Noh nad… nad on veidi modernistlikumad, sel ajal, kui meie oleme juba postmodernistlikud,” venitas ta viimaks. Toona ei osanud ma sellest ümmargusest vastusest midagi täpset välja kaevata ja meie jutt veeres edasi teistele teemadele.

Kuid siis lükkas saatus mulle ette mitu võimalust heita pilk slaavi naise hinge. Ning see vaatepilt, hoiatan ette, on ühtaegu nii ilus, ülev kui ka hale. Muuseas, ärge tehke kaugele ulatuvaid järeldusi, kui ei tea, kui hale meie, eesti naiste hingepilt võib omakorda neile tunduda. Meie oleme nende jaoks külmad, aeglased ja mõttetult iseseisvad. Võrdsetel alustel partnerlussuhe mehega on ilmvõimatu asi, sest mehega ju ei saa sõber olla, liiati siis veel oma mehega!

Esimene võimalus piiluda slaavitaride hinge oli ajakirjanduslik. Juba enne seda, kui Moskva mu ellu tuli, pakuti mulle terves Baltikumis vene keeles ilmuva ajakirja Lilit eestikeelse väljaande peatoimetaja kohta.

Ma ei pidanud pettuma: ka Eestis leidis Lilit kiiresti oma lugejaskonna. Pikad analüüsivad artiklid ja ajalooliste persoonide lookesed olid kindel hitt. Kuid konks, mis pani mind kukalt kratsima, oli kusagil mujal. Nimelt oli pea kõikidesse suhtelugude algmaterjali vaikselt sisse põimitud eesti naisele üsna võõras eluhoiak: naine annab mehele koduse paradiisi ja
vastu saab majandusliku heaolu.

Kui Moskva mu ellu jõuab, siis näen, et see ongi vene naisi laias laastus iseloomustav käitumismall. Sina, naine, oled kuninganna ja mees peab seda sulle võimaldama. Vastutasuks annad sina talle kogu oma tähelepanu ja hoolitsuse, oled talle kokk, diiva ja prostituut. Ja kui mees leiab teise, siis järelikult polnud sa enam ise tasemel. See ongi too modernism, mida mu sõbranna silmas pidas. Minusugune kapifeminist saab Moskva elu alguses mitmel korral puhiseda, kord irooniliselt, kord vihaselt.

Esimese õppetunni Vene pereelu teemal annab seesama meie Vadim. (Eelmises peatükis on kirjeldatud temaga kohtumist. Vadim on kahtöase minevikuga tõmmu väeldast kasvu mees, kes Manona ja Kristeri endale külla kutsub, et näidata “Eesti fašistidele” “tõelist Vene elu“ — MP)

Külaskäiguks määratud päeva hommikul selgub ootamatult, et Vadimi naisel on ema haigeks jäänud ja et naine sõidab maale ema ravitsema. Noh, heakene küll, tütar pidi ju koos meie ja isaga jalutama tulema? Päris nii Vadim seda ikka ei mõelnud.

„Naine ei luba tütart minuga üksi välja, ja vanaemal oleks kah lapselapsest rohkem rõõmu,” pobiseb ta telefonitorru. Ja kutsun teid oma armukese juurde!

Nii räägib mees, kes alles mõni õhtu tagasi rääkis uhkusega, kuidas ta lapsega juba beebist peale igal pool koos käib. Nojah, kui ema just kaasas on.

Kuid Vadim nõuab ikkagi, et me temaga välja läheksime. Ma olen kahevahel, sest järgmisel hommikul pean lennukiga Tallinna tagasi sõitma, et tööle jõuda. Vadim ei anna alla, vaid käib peale nagu uni. Kohtume temaga taas DomŽuri teelauas.

Täna on mees kaine ja kuidagi eriti sõnaaher, joob vaikselt oma teed. Kogu tema olek meenutab kolleeg Jüri Pino kirjeldatud joodikmehe viimast staadiumit: õhtul on ta suur, öösel joogi lisandudes hiiglasuur ning järgmisel päeval pohmelliga tilluketilluke. Vadim avanebki alles siis, kui tellime lauda konjakit.

„Ma vabandan, et naisega nii välja kukkus,” lausub ta siiralt. „Aga ma ikkagi näitan teile, kuidas venelased elavad. Me sõidame hoopis mu armukese juurde!”

Katkend on võetud Manona Parise raamatust “Minu Moskva”, mis ilmus kirjastuselt Petrone Print.