Katkend raamatust:

Minu ema tahab hirmsasti uut aastat New Yorgis vastu võtta ja on meile ostnud legendaarsesse Blue Note’i džässiklubisse vana-aastaõhtuks kallid piletid. Peaesineja on sel õhtul Chick Corea, legendaarne electric jazz fusion’i muusika esindaja, kes kunagi noore mehena Miles Davise bändis alustas. Ja ka Blue Note ei ole lihtsalt üks džässiklubi. Selle nime taga on terve moodsa džässi ajalugu. Klubi avati küll alles 1981. aastal, et Greenwich Village’i kultuurielule värvi juurde anda, aga see on jõudnud juba ketistuda, avades harud Tōkyōs ja Milanos. Klubist kasvas välja ka Half Note’i plaadifirma, mis lindistab bändide klubiesinemisi ja mille alt plaati välja anda on juba omamoodi kvaliteedimärk.

Ema on ostnud „lauapileti“, et me istuks vana-aastaõhtul ikkagi pidulikult valge linaga laua taga. Nii luksuslikuks ürituseks ostab ta endale kiiruga ka ilusa sametkleidi ja lööme ennast korralikult üles. Meile saadetakse range kiri, et me täpselt õigeks ajaks kohale tuleksime, muidu võime kohad laua taga kaotada.

Kui saabume, lookleb ukse taga pikk-pikk-pikk järjekord, millest just sel aastavahetusel tehtud foto on isegi Blue Note’i Wikipedia leheküljele jõudnud. Ootame siis ära, mis seal muud, põnev igatahes. Sisenedes surutakse meid saali taganurka imetillukese kulunud laua taha, mis pole valget lina kohe kindlasti kunagi näinud. Mõne aja pärast tuuakse lauda väga rahulolematu hiigelsuur soliidne mustanahaline mees koos imeilusa prouaga, kes püüab oma pahase kaasa morni tuju armsa naeratusega leevendada, ja lisaks veel noor armunud paarike, kes terve õhtu kramplikult käest kinni hoiab ja teineteisele ainiti silma vaatab. Kelner viskab kiirustades lauale kihiseva šampanja klaasid, sinna juurde mingit näksi ja sinnasamasse hooletult hunnikusse ka pisikesed sillerdavad paberpasunad ja papist „Happy New Year’i“ diadeemid. Me ei jõua veel ringigi vaadata, kui algab suure kärinaga Chick Corea kontsert. Lava ette me ei mahu ja nurgast palju ei näe, aga muusika kütab meid siiski parasjagu üles.

Oleme vaevu tunnikese kontserti kuulanud, kui lavalt hüütakse rutakalt „head uut aastat!“ ja laest langeb konfjette. Kõik hakkavad rabinal püsti tõusma ja lahkuma. Me oleme täielikus arusaamatuses. Uus aasta pole ju veel käes, tervelt pool tundi on aega! Selgub, et meil on eelviimase seti piletid, mis ema hoolega kellaaja järgi välja valis, et saaks varem alustada, terve kontserdi ilusti ära kuulata — ja siis jääks aega uus aasta korralikult vastu võtta. Aga siin käib kõik konveiermeetodil. Aeg on läbi, palun ruum järgmistele külalistele vabastada! Pettunult uksest väljudes näeme sama hullu järjekorda kannatamatult ukse taga looklemas. Need inimesed peavad küll uue aasta tänaval vastu võtma! Siis taipame, et sama saatus ootab meidki. Tähistame uue aasta hakku tänaval, võõraste inimestega kallistades ja häid soove soovides.