Minu Nizza: mõnu kestab niikaua, kuni ühel päeval mu päevitustekile üks gigolo maandub

 (1)
Minu Nizza: mõnu kestab niikaua, kuni ühel päeval mu päevitustekile üks gigolo maandub
Foto: MorgueFile

Katkend Riina Kanguri raamatust "Minu Nizza" kirjastuselt Petrone Print.

Kuna kogu Lõuna-Prantsusmaa rannik on nagu üks suur pikk rand, siis valikut juba jätkub.

Kuigi korralik rand on meie kodust vaid 15 minuti jalgsikõnni kaugusel, eelistan ma siiski alati autoga kuskile mujale randa sõita. Härra Fighiera on mind valgustanud kaunimatest randadest Nizza ümbruses ja nii ma neid siis järjest avastan.

Mu lemmikrand on vaieldamatult Cap Ferrat Passable. Kõrghooajal tuleb sinna muidugi õigel ajal minna, sest parkimiskohtadega võib olla raskusi. Parkimine on küll tasuline, aga mitte sugugi kallis. Kurb asi on ainult see, et sinna koertega ei lubata ja mul tuleb alati väike Stephanie de Monaco koju jätta, kui ma Passable’isse lähen.

St-Jean-Cap-Ferrat’s pole ainult Passable’i rand kaunis paik, kogu Cap Ferrat on suisa imeline oma lokkava looduse, suurte villade ja vaatamisväärsustega. Seal asub ka kuulus Villa Ephrussi de Rothschild koos uhke aiaga, millest saab korraliku ülevaate lossi terrassikohvikus, nautides klaasikest veini, mille eest just kümme eurot välja on käidud.
Mu teine lemmikrand oli pikka aega Villeneuve-Loubet. Kuigi seal silmale midagi kaunist polnud — autotee kohe sealsamas, teispool autoteed raudtee –, oli seal ometi mõnus olla, sest rahvast oli seal tunduvalt vähem kui mujal randades (bussiga sinna kuidagi ei saa), ja seal polnud ka koerad keelatud. Selles rannas oli mõnus töötada — lugeda häid raamatuid, kirjutada üles mõtteterasid, mõelda lennukaid mõtteid, käia ujumas ja nautida Stephanie sõprust.

Seotud lood:

See mõnu kestab niikaua, kuni ühel päeval mu päevitustekile üks gigolo maandub.

Kell on kuus õhtul ja ma arutlen parajasti mõttes, kas olla veel natuke või asutada end koju minema. Laine sahistab rahustavalt kivikesi edasi-tagasi, Stephie on sättinud end tihedalt vastu mu külge ja hingab rahulikult. Milline rahu! Milline kaunis elu!

Korraga näen ma enda näo kohal üht naeratavat mehenägu. Stephiest ei ole minu kaitsjat, Stephie liputab õnnelikult saba ja on valmis sõbraks saama.

Mees küsib sügava rahuliku häälega, ega mul ei ole selle vastu midagi, kui ta end siia, minu kõrvale sätib.

Mind on alati hämmastanud, k u i kiiresti võib mitukümmend mõtet sekundi murdosa jooksul peast läbi vuhada. Näiteks kui auto kaotab juhitavuse (mul on seda õnneks vaid üks kord elus juhtunud), siis sa jõuad mõelda: kuidas siis nii? See pole ju võimalik? Mis nüüd juhtus? Mis ma nüüd tegema pean? Kas see ongi kõik?

Sekundi murdosa jooksul ma mõtlen nüüdki: miks ta just minu kõrvale peab tulema, rand on ju pooltühi? Issand, kas isegi selles kõrvalises rannas ei saa rahulikult olla? Ma olen juba viiekümneaastane, millal tuleb see aeg, kus mind enam rannas ei tülitata? Mis ma nüüd edasi teen? Kas ma peaksin kiiresti asjad kokku panema ja lahkuma? Helistama Serge’ile? Aga mida tema teha saab? Auto on ju minu käes…

Ma kehitan mehele õlgu — eks võtku pealegi siis siiasamasse plats sisse, kui tõesti mujale minna pole, see pole ju minu isiklik rand, kõigil on vaba valik.

Ja mida teeb siis see pikka kasvu tõmmunahaline musklis mees? Ta sätib ennast minu päevituslina vabale ribale poolkülitsi pikali! Minu päevitusteki peale, otse minu kõrvale!

Ja jällegi — kümmekond mõtet sekundi murdosa jooksul: mida?! Kas see on tõesti võimalik? Milline jultumus! Ta tuleb mulle, vanemale, enesest lugupidavale naisele ligi ajama?! Kelleks ta ennast õige peab? Ega ma mõni selline ole! Issand halasta, millal tuleb ükskord see aeg, kus ma saaks rannas rahulikult käia ja olla? Kes kasvatab selliseid jultunud isendeid? Mida ma siis nüüd edasi teen? Teesklen, et magan? Aga ma ju alles reageerisin tema kõnele. Panen asjad kokku ja lähen minema? Aga siis ta tuleb ja saadab mind veel autoni… koksab mulle millegagi pähe ja sõidab autoga minema. Või lükkab mu autosse ja sõidab koos minuga minema. Viib mu kuskile pervertide lõbumajja, kus on ainult minusugused, veidi vanemad, kergelt ülekaalulised naised hinnas. Võtab mu telefoni ja ma ei saa Serge’ile helistada ka.

Surun Stephanie tugevamalt vastu oma külge ja kivistun paigale.

Ja siis algab ühepoolne vestlus, mühatused ja lühivastused.