Minu Omaan: mustade pearättide sillerdav pahupool ehk Omaani pulm

 (12)
Katkend raamatust!
Minu Omaan: mustade pearättide sillerdav pahupool ehk Omaani pulm
AFP/Scanpix

Katkend Meeli Lepiku raamatust "Minu Omaan", kirjastuselt Petrone Print.

Ühel pärastlõunal pistab Khalid mulle pihku kaunilt kujundatud hõbedaste tekstide ja tuttidega üdini araabiakeelse kutse.„Mu vend abiellub,” selgitab ta ja palub mind ja Abbyt oma venna pulma. Oleme vahvast võimalusest väga elevil. Me ei tea ju kohalikust kombestikust mitte tuhkagi ja nii uurin turundusjuhilt Samarah’lt, mida sobiks selga panna ja kuidas peol käituda, sest kutsel dresscode’i ehk riietusjuhist märgitud ei ole.

Samarah kontrollib kõigepealt abiellujate nimesid.„Ma tunnen neid inimesi: nad on sellised moodsama mõtteviisiga nagu meiegi ja väga jõukad. Võite minna täiesti tavalises õhtukleidis,” annab asjalik ja alati elegantne Samarah head nõu. Veel lisab Samarah, et kinke ega lilli pole kaasa võtta kombeks. Mitu tundi enne, kui Khalid ja G meile järele tulevad, lööme Abbyga end minu juures üles. Lopsakad lokid soengus ja pillav värvipalett näol, võiksime Eestis küll vaid lavale või väga pimedasse baari ilmuda. Samarah aga ütleb, et Omaani pulmas küll küllale liiga ei tee. Täpselt kell seitse saabub G hiigelauto muusikamürtsudes maja ette, kuid peosaali jõuame alles paari tunni pärast. Nimelt peame kaua ootama ühte Khalidi sugulast, kellel läheb ilusalongis plaanitust kauem. Pole vist eluvaldkonda, kus kellaaegadest mittekinnipidamine igapäevaelu juurde ei kuuluks. Ma sain oma osa paar kuud tagasi, kui omaani autojuhi venitamise pärast (noormees tahtis bensiinijaamast teed osta)kogunisti lennukist maha jäin. Omaanis peavad mehed ja naised pulmapidu eraldi. Kui mehed kogunevad mošees, et hiljem väikese söömingu järel laiali minna, siis naiste jaoks on iga pulm suur sotsiaalne sündmus ning enesenäitamise võimalus. Pulmapidamise traditsioonid erinevad ka piirkonniti palju ja nii on näiteks maakohtades tantsud-rõivad-kombed hoopis teised. Khalidi venna mõrsja peole oodatakse 600 naist. Masqati kõrgema seltskonna pulmades on nii suur inimeste hulk täiesti tavaline.

Lahtised juuksed on seksikuse sümbol

Võtame banketisaalis tagasihoidlikult lopsaka roosi-buketiga kaunistatud laua ümber istet ja asume hämmingus jälgima, kuidas uhked õhtukleidid üle pastelsete ornamentidega ehitud pehme vaiba libisevad. Tualettide värvivaliku, keerukate tegumoodide ja luksuslikkuse ees kahvataks küll iga Oscari-gala. Milline ootamatu vikerkaarevärviline pillerkaar igapäevaste ilmetute mustade rüüde kontrastiks! Kui Eestis jääb daamide peoriietus pigem väljapeetud tumedatesse toonidesse, siis omaani naised armastavad kirevaid ja erksaid värve, kinnitades kõikjale — kinganinadest juukseklambriteni — kalliskivisid. Tumedad, küllap šinjoonidega kohevamaks muudetud juuksed läigivad keerukates soengutes või langevad vabalt seljale. Lahtised juuksed on araabia kultuuris seksikuse sümbol, sellest ka komme tavaelus kiharad kinni katta. Enamik kleite on väljakutsuvad, lahtiste selgadega või avara dekolteega. Isegi paar miniseelikut jääb silma. Ah siis seepärast pole mehed lubatud, saan aru eraldi peo pidamise mõttest. Pulm on Omaanis ainuke sündmus, kus naisterahvad end paljastavate rõivastega väljaspool kodu ehtida tohivad, ja nii saavad nad kanda neid imeilusaid riideid, mida küll poodides müügil olen näinud, kuid enese kinnikatmise kultuurile mõeldes siiani tarbetuks olen pidanud. Samas räägitakse, et sagedased, teinekord lausa iganädalased pulmaskäigud on isegi tüütud ja hakkavad tugevasti ka rahakoti peale: samas kleidis ju kaks korda kohale ei ilmuta ja uus maksab sadu eurosid. Jumekat paljast nahka kaunistavad männipruunid või süsimustad hennamaalingud ja kui ruumi veel üle jääb, siis katavad helklevad võlts- ja päristeemandid viimsegi vaba ihupinna. Õnneks ehtisime end hoolega, kuid tumedavereliste kaunitarideseas kahvatume sellegipoolest. Blondid juuksed ja hele nahk muudab meid kui asukateks teiselt planeedilt.

Lääne tüdrukud näivad odavate ja labastena

Loe veel

Neli tundi, kuni südaööni, istutakse lilledega uhkelt kaunistatud laudade ümber. Süüa ega juua ei pakuta, isegi nõusid ja klaase pole. Perekonnad vestlevad omavahel, tehakse nalja ja pildistatakse üksteist. Need fotod ei tohi aga mingil tingimusel avalikkuse ette ega sotsiaalvõrgustikesse, näiteks Facebooki, sattuda. Naised on ju katmata ja selliseid pilte avalikkusele näidata on sündsusetu. Omaani naise ilu kuulub vaid talle endale ja tema abikaasale. Khalid on kõrvalruumis ise diskor ning mängitab moodsaid araabia-, lääne- ja latiinorütme. Tantsupõrand ei jää hetkekski tühjaks. Tantsitakse üksteise taga ringis vastupäeva liikudes. Näha kuuekümneaastast daami liibuvas kleidis Jennifer Lopezi muusika järgi puusi väristamas, raske kuld ja briljandid nabani dekoltee vahel hüppamas, keerab minu siiamaani Omaanis nähtu pea peale. Arutame Abbyga, et ühtäkki näivad läänemaailma napilt riietuvad tüdrukud odavate ja labastena. Tunnen peaaegu häbi. Oma ilu varjus hoidmises ja vaid erilisteks puhkudeks üles löömises on midagi väärikat, eelkõige lugupidamist iseenda suhtes. Ootamatult tunnen nende kaunite araabia naiste suhtes kadedust. Keskööl keeratakse saali tuled hämaramaks ja suursuguse klassikalise muusika saatel siseneb ruumi pruut.

Pöörane toiduorgia ja peigmehe efektne etteaste

Kahemeetrise läbimõõduga sädelevasse pitsikerasse ja müstilisse suitsu mattunud krinoliinkleidis peokuninganna jätab mulje muinasjutulisest olevusest. Pruudi meik on nii tugev, et mõjub maskina, ning liiga hele jumestuskreem muudab näo plastmassilikult kahvatuks. Ta liigub väga aeglaselt, et teda jõuaks igast küljest pildistada. Ruumi eesotsas asetseb ehitud lava, kus neiu troonitaolisel diivanil istet võtab.Nüüd võib lõpuks süüa. Nii kiiresti, kui peened tualetid lubavad, tormavad kõik terrassile hõrgutisi krabama. Toiduga käitumine meenutab söögijagamist laevas. Tasuta moona võetakse nii palju, kui taldrikule õnnestub kühveldada, hoolimata isegi sellest, kui riis ja kastmed uhkele kleidile kipuvad pudenema. Söögikraami ahnitsemine on senise väljapeetud õhkkonnaga suures vastuolus. Mõni, tõenäoliselt maalt saabunud vanem, sugulane ei malda isegi lauda tagasi minna, vaid istub sinnasamma põrandale maha ning hakkab kätega sööma, ümberringi sagivate külaliste siidsallide siile lihatükkide pealt ära lükates. Kogu selle toiduorgia ajal istub pruut üksi oma troonil. Keegi ei tee temast välja, talle ei tooda isegi ühte saiakest. Umbes kell üks öösel kõlab taas pidulik muusika. Saabub peigmees. Ta kannab tavalist musta ülikonda ning liigub tiritamme kasvatades ja kohati pea peal seismist demonstreerides, fotograafidele poseerides ja naljatades oma kallima poole. „Milline äärmiselt ebatavaline sisenemisviis!” ei jõua ma ära imestada. Komejant pole kohalik komme, peigmees on lihtsalt vempe täis. Koos peiuga siseneb ka mõni noorem meessoost sugulane, kes vist end kui laps kommipoes peab tundma — kõik need kaunid katmata naised!

Noorte abikaasade kohtumisest õhkub armastust

Räägitagu sobitatud abieludest mida tahes, kuid noorte abikaasade kohtumisest õhkub vähemalt pealtnäha armastust. Sellega ongi pidu lõppenud. Tantsitakse veel tunnikese ning peagi meenutavad hollywoodilikult glamuurset sündmust vaid külaliste rüüstatud lillekompositsioonid ja lohakast söömisest rohked riisivaod laudlinade vahel. „Mul on teile üllatus,” pilgutab Khalid saladuslikult mulle ja Abbyle silma. Ilmselt pole meie jaoks õhtu veel läbi. Ukse ette koguneb veel inimesi ja siis saabubki lubatud üllatus. Majaees peatub kümnemeetrine pärlmuttervalge limusiin. Khalid palub seltskonnal autosse istuda ning tumedate klaaside varjus avatakse esimesed šampusepudelid. Sõidame kogu öö mööda Masqati vaikseid tänavaid, Moët’ vahuvein ja kallid viskid-konjakid voolavad jõgedena. Vastu hommikut peatume Qurumi rannabulvaril ehk Road of Love’il — armastuse teel, nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad. Kerge koidutuul toob esimesed lõhevärvi päikesekiired mu silmadesse. Möödunud nädalate pinged oleks jäänud kui eelmisesse ellu. Tunnen end taas õnnelikuna — magusad kommid Omaani elu šokolaadikarbist on tagasi.

Katkend Meeli Lepiku raamatust "Minu Omaan" kirjastuselt Petrone Print