Minu Portugal: mis oleks, kui sa homme sellest lennukist maha jääd?

 (1)
Minu Portugal: mis oleks, kui sa homme sellest lennukist maha jääd?
Foto: FreeImages.com/Miguel Saavedra

Vaatan allpool tuledes säravat Tejo jõge. Mõtlen, et sellel katuseterrassil on möödunud mu elu kõige-kõige õnnelikumad ajad. Kui jätta kõrvale aeg kodutalus Muhus, muidugi… See linn ja see maa on teinud minust selle, kes ma olen. Siin olen näinud uut ja vana, käinud läbi paksust ja vedelast, naernud ja nutnud. Siin hakkasin lõpuks tegelema asjadega, mis mind huvitavad, nagu kino ja tants. Siin elasin läbi elu esimese tõelise armastuse ja lahkumineku. Ja siis elu teise tõelise armastuse ja lahkumineku.

Mu nostalgilise mõtteheietuse katkestavad Margarida sõnad: „Kuule, Kaisa! Mis oleks, kui sa homme sellest lennukist maha jääd?“

Mul läheb selle peale sangria ninna. Turtsun ja aevastan. „Margarida, nalja teed või? Olgu, ma pean tunnistama, et ma olen isegi selle peale mõelnud. Olen mõelnud, jah. Ma ei taha ära minna. Ma juba läksin kord ära. Ma ei taha jälle ära minna… Aga Margarida, mida ma tegema hakkan? Asjad ei käi nii lihtsalt…“

„Muidugi käivad, lollakas. Mida sa tegema hakkad, mida sa tegema hakkad… Klaveritunde hakkad andma, loomulikult. Mul on järjekord ukse taga, ausõna — ma ütlen pidevalt tööst ära. Ja sina mängid mitu korda paremini kui mina, hahahahaaa!“

Neelatan. „Ja kus ma elama hakkan?“

„Meil on kõik valmis mõeldud. Alguses saad magada Mariana toas. Tal ei ole midagi selle vastu, neile meeldib, kui majas on rahvast, pidevalt võõrustavad couchsurfer’eid niikuinii. Kunagi, kui Mariana oli töötu, magas ta kolm kuud minu toas — ongi aeg see karmavõlg tasuda, hahahahaaa!“
„Okei, ma jään,“ ütlen, ise sellest veel päris hästi aru saamata.

Seotud lood:

„Kaisa, me tahame, et sa jääksid, nii väga! Juba kolm aastat me ootame sind. Jää meiega! Meil on koos suur tulevik ees, me teeme veel suuri asju. Meil on tõesti vaja kedagi, kes meiega koos töötaks… Portugal ei ole kriisis. Kriis on inimeste peas. Sa oled meie perekond. Kaisa, ma kaotasin kuu aega tagasi venna. Ma ei taha kaotada ka õde.“

Järgmisel hommikul ärkan üles selle peale, et üks lennuk lendab mühinal üle meie maja. Neelatan. Vaatan kella. Neelatan uuesti. Pool üheksa. Tundub, et see on just see minu oma seal õhus, nina Eesti poole ja tuul tiibades.

Tegemist on katkendiga Kaisa Masso raamatust “Minu Portugal”.