Minu Prantsusmaa: "Praegu peaks olema see hetk, kui ma sind suudlen!”

 (25)
Minu Prantsusmaa: "Praegu peaks olema see hetk, kui ma sind suudlen!”
Scanpix

Katkend Eia Uusi raamatust „ Minu Prantsusmaa“ kirjastuselt Petrone Print.

Kui lastega tegelemise rütm on paika loksunud, leian endale vabaks ajaks lisatööd. Et Pariisis pisut taskuraha teenida, otsustan vahendada Eestisse moepealinna trende. Mulle meenub kohe Maimu Bergi raamatu pealkiri: „Mina, moeajakirjanik”.

Astun tänaval inimestele ligi, seletan neile olukorda ja palun luba neid Eesti ajakirja jaoks pildistada. Olen kolm inimest üles pildistanud, kui minust möödub ägeda soengu ja punaste päikeseprillidega mees. Ta kõnnib kuuerealisel teel enesekindlalt punase tule alt läbi, autod kõik signaali laskmas. Ma ei teagi, mis see on, mis nii mõjub, aga millegipärast jooksen talle järele.
Tema esimene reaktsioon on ennast mulle fotograafiks pakkuda.

Mõni päev hiljem kohtume Pompidou juures ja Edoardo teeb ettepaneku Seine’i kaldale jutustama minna. See eeldab alkoholi, minu puhul siidrit. Kui ma aga siidrit ei leia, pakun, et võtame siis veini.
„Kas sul avaja on?” küsib Edoardo.

„Ei, aga korgi saab sisse lükata…”

„Korgi saab s i s s e l ü k a t a?! See on barbaarne! Või veel parem, lööme pudelil kaela maha ja joome veriste huultega veini segamini!”

Keegi pole mind varem barbariks nimetanud. Veinikultuur on minule veel uudsus. Õnneks leiame siiski pudeli kuiva Normandia siidrit.

Kui räägin õhtul oma päevast Céleste’ile, ütleb ta, et Edoardo viis mu kõige romantilisemasse kohta Pariisis — Square du Vert-Galanti. See on Pont Neufi all, seal, kus Seine kaheks läheb, et Île de la Citéd ümbritseda. Saare otsas on suur leinapaju, mille oksad ulatuvad maani ning moodustavad saarekese tippu justkui pisikese, maailmast kardinaga eraldatud koha — sinna mahub täpselt kaks inimest istuma. Kolmel küljel on Seine ning mõlemal pool kaunis arhitektuur ja mööduvad jõelaevad.

Seotud lood:

Meil on Edoardoga palju ühist. Räägime kirjandusest ja filmist, mõlema rasketest teismeea depressioonidest. Ta on vaimukas, tsiteerib Sartre’i ja ütleb üldse kohutavalt palju õigeid asju õigetel hetkedel. Ta õppis sotsioloogiat, tuli Pariisi ja töötas kokana, et osta kaameravarustust, ning saigi fotograafiks. Arutleme sententsi „igaüks valib oma kannatused ise” üle. Olevikku ja hetkereaalsust hinnates leian, et mu kannatused on hästi valitud — nad on mind toonud võrratusse hetke põneva inimesega kõige ilusamas linnas ja kohas, kus kõik on vaimustav.

Edoardo tõuseb, et naaberseltskonnalt tuld küsima minna. Püsti tõustes kukuvad tal taskust välja punased päikeseprillid, mis veerevad mööda järsu kaldega kanaliserva alla kitsa ääreni, kust kohati väike laine üle käib. Ta ei jõua veel korralikult reageeridagi, kui ma juba all olen. Ma ei taju niigi kaldpindu, lisaks olen siidrit joonud, seega olen juba alla minnes leppinud faktiga, et kohe, keset ööd, räpasesse Seine’i jõkke kukun. Ulatan prillid kõrgele üles Edoardole. Ta vaatab mind hämmingus: „Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid. Sa ei kujuta ette, kui olulised need prillid mulle on, nad on mu kõige kallim vara. Praegu peaks siis olema see hetk, kui ma sind suudlen.”
Olen jalgupidi peaaegu vees, jahmunud, ja vaatan üles, kus on ilus noormees ja maaliline puu ja tähistaevas. Hakkan närviliselt naerma ja ütlen: „Aga sa ju ei ulata.”

Ta heidab kõhuli, saab aru, et tõesti ei ulata, aitab mu üles ning vestlus jätkub nagu enne, nagu midagi poleks juhtunud, kui välja arvata tema kohatised „ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid”-laused. Ma ise ei suuda uskuda, et ma kuiv ja puhas olen.

Kui olen ühes hämmastavas kalvadosebaaris teiselt korruselt ühe sammuga esimesele saanud ja ikka veel enda meelest elegantselt püsti seisan ning ilmneb, et meie mõlema lemmikfilm on „Labürint” David Bowiega, läheb kõik käest ära.

Kõnnime keset ööd oma linnaossa tagasi, ta paneb mulle pähe suured kõrvaklapid, kust mängib valjusti My Brightest Diamondi „Golden Star”, remiks, mida kuulen esimest korda. Ta tõstab vahepeal kõrvaklappi, et kuulda, kui kaugel lugu on, ning kõnnib tantsides mööda tänavat ja laulab täiest kõrist kaasa.

Ma olen õnnelik.