Hommikul umbes kell kolm köögis vastikut kohvi lürbates polnud enesetunne just kõige parem… Kohvihooliku jaoks oleks pidanud see olema esimene ohumärk, kuid panin sümptomid vapralt ärevuse arvele… No ja viimane võimalus veel ilusam ja saledam välja näha, ei pea ju varahommikut saiakestega alustama.

Lennujaamas tundsin end juba üsna reipalt, ja unustasin oma keerava kõhu. Kuid õnn ei kestnud kaua. Esimene lend Riiga oli paljutõotav selle hetkeni, kui lennuk maanduma hakkas, kuid minule jäid linnatuled nägemata, sest olin sel hetkel paaniliselt tegevuses oksekoti otsimisega… No mis seal salata, enesetunne paranes kohe hoobilt, kuid veits nõutu tunne oli sooja kotikest käes hoida… Vaatasin naeratavaid lennusaatjaid ja pidasin nõu, kuidas samamoodi hammaste välgutades oma saak neile üle anda, kuid kaua aega mõtlemiseks polnud, sest olime juba lennujaamas ja vaja oli lennukist lahkuda. Otsustasin sekundi murdosa jooksul oma pakike tooli alla põrandale jätta ja lahkusin kibekiirest pardalt, ise lootes, et ma samade inimestega kunagi enam lendama ei satuks…

Korralikult hakkas seest keerama Riia lennujaamas järgmist lendu oodates. Ma ei teagi nüüd, kas 5tunnine ooteaeg oli õnn või õnnetus, igatahes seksikas ma endale enam ei tundunud ja 90% ajast ma lähimas WC-s viibisin… Alguses oli veidi piinlik, kui 2 tüdrukut mu järjestikusi käimisi kahtlaselt vaatasid ja kohalik kohvimüüja muigel sui ootas, kunas vett lähen ostma… (ja läksingi varsti, ehkki kasu sellest veest polnud, välja tuli ikka). Huvitav on sellise viiruse puhul see, et kui arvad, et midagi enam välja tulemas pole, siis sa eksid alati rängalt…

Järmisele lennule minnes otsustasin ennast WC-le võimalikult lähedale saada, ja küsisin malbe häälega ja võimalikult tervet väljanägemist etendades lennuteenindaja käest, et kas oleks võimalik saada koht tualeti lähedale, sest olen haige… Küsiti mis haigusega on tegu ja esimese hooga ütlesin (aga siiski naeratades), et viirus… Neiu tegi suured silmas ja kordas arvatavasti mingisugust tapjarünnakut ette kujutades kõva häälega: “Viirus?!” Oi, oi, mis ma tegin, oli peas esimene mõte…

“Ei, lihtsalt sõin halba toitu ja kõhus vei-di-ke-ne keerab,” luiskasin naeratades ja palvetasin samal ajal, et järjekordne oksendamistuhin just sellel hetkel peale ei tuleks… Mulle vajaliku koha ma sain, kedagi mu kõrval polnud ja need olid mu elu pikimad 3 tundi…

Sihtpunkti jõudes mõtlesin lõpuks ka oma tulevasele abikaasale — mis mulje ma siis jätan endast — nõrk, juuksed sorakil, meik tualettpotist ammu alla läinud, arvatavasti suht haisev, nägu valge, kohe-kohe magama jäämas. Otsustasin kohvrile istuda ja veits end koguda. Kindluse mõttes tegin seda WC-s. Kallike muudkui ootas ja ootas ja küsis saadetud sõnumis, kas sõitsin sihtpunktist mööda…

Lõpuks ma siis oma elu armastusega ka kohtusin… ja veetsin ülejäänud päeva magades…
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et ehkki reis algas üllatuslikult, oli ülejäänud aeg väga ilus… siiski alates teisest päevast. Siiamaani naerame abikaasaga, et meil on ikka tõeline armastus, sest ebaromantilisemat esmakohtumist on raske leida… Ja kingituse kodustele tegin enda teadmata juba enne reisi algust — nakatasin nad kõhutõppe.

Loe ka eelmisi reisilugusid: