Minu reisilugu: säravad killud Indiast, mis muutsid mu elu!

Oma elu jooksul olen vähe reisinud. Alati on aeg ja raha kulunud igapäevatoimetuste peale. Kauakestva sügis-talvega Eestis tundus elu hall ja sombune. Vajasin ergutust, mida lootsin kogeda läbi reisimise. Eesmärgiks oli külastada riiki, kus on minu kodumaaga võrreldaes teine kliima, kultuur ja oma roll maailmas. Otsustasin reisida koos oma sõbranna Riinaga. Pakkisime oma seljakotid ja meie reis Riia lennujaamast novembris 2010 võis alata.

Juba 12 tundi hiljem tundsin oma ninasõõrmeis vürtsikaid lõhnu ja kogesin esimest kultuurišokki. Kõigepealt ehmatas mind tähelepanu, millega India mehed meid üle külvasid. Jutu alustamiseks oli üks põhiküsimustest: „Kas sa oled eksinud?“. Edetabelis teisel kohal oli küsimus: „Kas ma võin sinuga koos pilti teha?“. Ma tundsin ennast nagu Hollywoodi filmistaar, sest just see üks blond ja valge nahaga naine Indias ongi. Tihti pakuti mulle jalanõude puhastamise ja kord isegi kõrvade puhastamise teenust. Ei, ma ei kuulnud valesti, mulle tõesti pakuti kõrvade puhastamise teenust!

Meie esimene peatus oli linnas nimega Hyderabad, mis on suuruselt neljas linn. Vikipeedia andmetel elab Indias rohkem kui miljard inimest, aga oma reisi jooksul sain endale ainult ühe kohaliku sõbra ning just sellest linnast. Vijay Shetty on 17-aastane noormees, kes peab vennaga kahepeale restorani. Ma ei ole kuulnud, et Eestis nii noori restoraniomanikke oleks. See oli minu jaoks üllatav. Vaatamata oma noorele eale, käitus Vijay väga täiskasvanulikult ja külalislahkelt. Meie sõprus kestab tänaseni edasi, internetisuhtluses. Viimati lubasime, et kutsume teineteist oma pulma, kui see pidu kunagi toimub.

Omaette kogemus oli bussiga sõitmine. Plaanisime külastada maa-aluseid koopaid Belum Cave’i. Selleks pidime läbima mitu väikest linna ja küla ning vahetama busse. Kuna asulad on ülerahvastatud ning keegi ei taha bussista maha jääda, siis pole kohalikel aega oodata järjekorras, et bussiuksest siseneda, vaid seda tehakse klaasideta akendest ja ahvikiirusel. Ühes väikelinna bussijaamas bussi oodates, moodustasid uudishimulikud kohalikud meie ümber ringi. Kuna valgenahalised naised on huvitav vaatepilt, siis hakkas ring meie ümber järjest rohkem ja rohkem kokku tõmbuma. Üks hetk hakkas meil nii kõhe, et murdsime ennast inimringist välja. Minutiga oli meie ümber moodustunud uus ring. See oli meie reisi kõige hirmuäratavam kogemus. Kui kauaoodatud buss ette sõitis, siis jooksime sinna peale sama kiiresti kui kohalikud ning tundsime bussiga ärasõites kergendust, et see kogemus jäi nüüd selja taha.

Meie viimane peatus oli Taj Mahaliga kuulsaks saanud linnas Agra. Indial on maailma majanduses üks olulisemaid rolle ning just selles linnas kogesin India elavat majandus. Jõudes Agra rongijaama, sokutas üks sikh end meile giidiks. See Kümne Guru õpetustesse uskuv mees viis meid käsitsi kootavate vaipade töökotta, peenelt nikerdatud marmorasjade töökotta ja kohalikest vääriskividest valmistatud juveeliärisse. Pea kõikides nendes ärides oli Eesti ja eestlased tuntud. Selle tõestuseks näitasid kaupmehed meile Jakob Hurda pildiga 10-kroonist rahatähte.

India on eriline nagu lilla lehm. India värvikirev ja mitmes mõttes rikas elu, pani mind maailma vaatama teise pilguga. Minus on nüüd rohkem julgust ja elukogemust. See reis muutis minu elu palju värvilisemaks ja täitis igati püstitatud eesmärki.