Minu Saksamaa: silmatorkavalt ilusaid naisi ei kohta tänavapildis kuigi tihti

 (36)
Minu Saksamaa: silmatorkavalt ilusaid naisi ei kohta tänavapildis kuigi tihti
Pilt on illustreerivFreeImages/gilles van leeuwen

Katkend Marianne Suurmaa raamatust "Minu Saksamaa", kirjastuselt Petrone Print.

Silmatorkavalt ilusaid naisi ei kohta Saksa tänavapildis kuigi tihti. Mõtlen selle all naiselikke ja hoolitsetud naisi. Praktilise meelega sakslanna armastab ka riietuses eelkõige funktsionaalsust ja mugavust — enamasti on ta teksapükstes, seljas avar T-särk või tuunika, jalas madalad sportlikud jalanõud. Kaasas on tal mahukas kandekott. Soeng on lihtne ja vajab vähe hoolitsust, enamasti on tal õlgadeni või veidi pikemad juuksed, mida kantakse lahtiselt või hobusesabasse seotuna. Meik on tagasihoidlik, kui üldse. Ehteid näeb harva. Ka värvivalikus eelistatakse pigem neutraalseid või pastelseid toone, lihtsat musta ja valget, mitte midagi liialt silmatorkavat. Naisteajakirjades müüvad pealkirjad, kuidas saavutada ideaalne figuur ja kehakaal. Ka Saksamaal on paljud naised kergelt ülekaalulised või sinnapoole teel. Heaoluühiskonnas on lisakilod kiired tulema. Kui krõbe sarvesaiake hommikukohvi kõrvale nii hea maitseb, siis milleks seda endale keelata?

***

Eestist enamik kuulnud ei ole. Kui ütled, et oled Eestist, aetakse see sageli segi Islandiga, eriti kui kõneled tundmatu aktsendiga ja näed talveriietes välja nagu eskimo. Seda enam, et need kaks sõna kõlavad saksa keeles üsna sarnaselt: Estland ja Island. Seetõttu oleme kohalikele isegi natuke eksootiline vaatamisväärsus. Tulevad karavaniga, kusagilt kaugelt põhjast, räägivad keelt, millest keegi midagi kuulnud ei ole… Riietuvad ka natuke teisiti. Meil on kõigil olemas korralik talvevarustus: sulejoped ja lambanahksed kasukad, villased mütsid ja vanaema kootud kirjadega labakud. Lõunasakslased on enamasti õhukestes nailonjopedes ja mütsita. Ja lõdisevad, kui termomeeter näitab veidi alla nulli. Meil külmaga probleeme pole.

Seotud lood:

***

Sakslaste täpsus ja korraarmastus algab juba lasteaias. Lapsed tuuakse lasteaeda tavaliselt kella kaheksa-üheksa vahel ja järele peab minema täpselt kell pool üks. Emad (ja isad) ootavad väljas ukse taga rivis. Kasvatajad aitavad lapsed riidesse ning kui kirikukell lööb kaks lööki, mis tähendab pooltundi, avaneb uks ja kõik tulevad kenas hanereas õue. Ei mingit rüselemist ega tõuklemist. Distsipliin on üle kõige. Lasteaia väravas lastakse lapsed ükshaaval välja. Kasvataja kontrollib iga lapse puhul, kas vanem on kohal, ning annab lapse isiklikult üle. Kui mingil põhjusel ei saa vanemad ise järele tulla ja lapse peab ära tooma näiteks naabrinaine, siis peab selleks olema kirjalik vanema volitus, mis lubab last kellelgi teisel kaasa võtta (võimaluse korral tuleks see juba varem lasteaeda esitada). Kui laps on haige ja lasteaeda ei tule, tuleb hommikul helistada ja sellest kasvatajaid teavitada. Sama on kooliga.