Minu Shanghai: seda mis juhtus, ei osanud me isegi kõige pöörasemates unenägudes ette näha

 (2)
Hiina, Shanghai
Hiina, ShanghaiFoto: Raimo Poom

Katkend raamatust Anneli Vilu raamatust “Minu Shanghai” kirjastuselt Petrone Print.

1. mail on EXPO avapäev. Meil on oma arust kõik korralikult ette valmistatud ja usume, et oleme kõigeks valmis. Kuid seda, mis nüüd juhtuma hakkab, pole mitte ühegi paviljoni mitte ükski töötaja isegi kõige pöörasemates unenägudes ette näha suutnud.

Meie pisikest paviljoni tabab meeletu inimeste tulv, kõik voolavad katkematu joana välisuksest sisse ja ummistavad terve avatud ala. Nad täidavad põrandapinnast iga ruutsentimeetri, lisaks jätkub neid ühe- ja mitmekaupa põrsaste selga ja koonudele ratsutama ning treppidele istuma ja kiirnuudlisuppi lürpima. Kogu ruumi täidab kõrvulukustav kisa-kära ja välklampide sähvimine. Pea kogu mass on hiinlased, välismaalasi vilksatab nende seas vaid paar tükki päevas. Meie vaesed giidid on hoolikalt valmistunud tutvustama intellektuaalsetele ja linnakeskkonna parandamisest huvitatud külastajatele paviljoni sügavmõttelist kontseptsiooni mitmes keeles, kuid saavad tegeleda vaid tulekahjude kustutamisega ehk paviljoni ja selle sisustuse silmapilksest hävingust päästmisega. Nad jooksevad ühe põrsa juurest teise juurde ja veenavad ratsutajaid põrsaid säästma, juhatavad supilürpijad viisakalt, kuid otsustavalt väljapääsu poole ning püüavad ümberringi kerkivaid prügikuhilaid kokku lükata. Lisaks kistakse neid pidevalt seelikusabast ja küünarnukist ja nõutakse ühispildi tegemist.

Seotud lood:

Kui esimene tööpäev läbi saab ja viimane külastaja väljapääsu kaudu lahkub, näeb kogu paviljon välja kui võitlustander. Sissepääsu juures olev loendur kinnitab, et täna on siit läbi käinud üle 30 000 inimese. Giidid on läbi kui Läti raha, silmad välklampide sähvatustest punased, küünarnukid trügimisest-tõmbamisest-näpistamisest siniste plekkidega kaetud ning kaunid linased tikanditega vormid kortsuhunnikuks muutunud. Püha müristus, see oli vaid EXPO esimene päev, 183 päeva on veel ees, kuidas paviljon, põrsad ja meie ise selle kõik üle elame?

Tarmo ja tehnikameeskond panevad pead ja jõud kokku ja hakkavad silmapilkselt rakendama ellujäämisstrateegiaid. Sissepääsu juurde paigaldatakse sinka-vinka kulgevad tarad, mis aitavad järjekorda ohjes hoida. EXPO-büroost tellitakse vabatahtlikud abistajad, kes külastajaid jaokaupa sisse laskma hakkavad, nii et päevane arv ei ületaks 10 000 inimest. Helje kavandab kibekiiresti paviljoni seintele ülespanemiseks sildid „Söömine keelatud”, „Põrsastel ratsutamine keelatud”, „Magamine keelatud” ja muud keelumärgid stiilis „võimalik vaid Hiinas”.