Oli huvi ka juukseid värvida ning seda meie omavahelist vestlust juhtus kuulama ka vanaema. Ühesõnaga tegime juttu juuksevärmise teemadel, ning armas maavanaema pakkus välja lehmadele mõeldud templivärvi. See oli siis selline värv, millega löödi lehmadele numbreid peale. See oli ülitugev, et see kindlasti maha ei kuluks. Muidugi olime rõõmsad, et värv käepärast ja saab kohe pihta hakata. Ning vanaema ka rõõmus, et sai abiks olla ning lapsed ei pea värvile raha kulutama.
Me olime siis kõik ühte värvi mustad, nagu tökatid. Kuidas see aga meie juustele mõjus, seda ma enam ei mäleta. Sel ajal ju polnud ka juuksemaske ega palsameid, millega juuste eest hoolt kanda. Aga sellest me räägime ikka tihti veel ka vanaemaga, kes omakorda targutab nüüd isegi, et kus oli tema enda mõistus, et soovitada lapsukestele sellist tugevat värvi.