Segasin värvi valmis, tuli selline mustikasinine. Siis hakkasin alumiste silmalaugude alla asetama kaarjaid valgeid paberitükikesi. Need ei jäänud mitte kuidagi naha vastu, ääred tõusid lookas üles. Siis tuli mulle mõte, et kui ma neid paberikesi niisutan, siis nad kleepuvad naha külge ja silmaalused saavad kaitstud. Mõeldud tehtud.
Kandsin värvi ripsmetele. Panin kohe paksult. Mõjuaeg pidi olema 20 min., meie hoidsime värvi ripsmetel igaks juhuks 30 min. Vahepeal lisasin veel värvisegu, sest tundus, et nagu ei hakkakski peale.

Pärast värvi mahaloputamist hakkasid mulle muret tegema need märjad silmaaluste paberid. Need olid niiskuse mõjul muutunud täiesti siniseks. Mulle hakkas tunduma, et midagi on läinud valesti. Kui eemaldasin need kleepjad paberid ja laps silmad avas, siis nägin kohkumisega, et silmaalused, mis olid tal ennegi loomupäraselt väheke sinised, olid nüüd lausa potisinised!! Ripsmetele polnud mitte grammigi värvi peale hakanud, küll aga õrna nahaga silmaalused olid tumesinised.
Pakkusin varianti, et proovime atestoonivaba küünelakieemaldajaga tupsutada või hõõruda. Suures hädas haarad igast õlekõrrest.

Suure nühkimisega saime nahalt värvi tooni võrra heledamaks, aga silmaalused tursusid üles ja muutusid nüüd sinakas-punaseks ning hellaks. Siis soovitasin, et äkki sidrunihape võtab värvi naha seest välja. Proovisime siis hellalt tupsutades sellega, kuid see ei mõjunud mitte üldsegi.
Hakkasin uut plaani välja mõtlema, kuid tütar oli juba nii vihane, et ei soovinud mu kolmandat varianti kuuldagi. Selle peale ütlesin mina, et tema oleks pidanud mind hoopis kuulama, kui soovisin värvija rollist pääseda ja olin sunnitud igasuguseid tobedaid vabandusi kokku luuletama. Järgmisel hommikul kooli minnes pani tütar sinakatele silmaalustele topelt koguse jumestuskreemi. Mõni aeg hiljem sai ta endale kunstripsmed ja sellega oli probleem lahendatud.